Vanavara
On siiski kurb
On siiski kurb, et pärib surm selle südame,
Selle südame, täis joobumispuhke,
Täis soovide sinisädelust – kuid ometi loobumis-uhke.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame,
Ta hommiknoored igatsuslõõmud,
Ta õnneks kangastund kurbuse ja kõik tema kurvad rõõmud.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame
Ja kõik tema laulmatud laulud –
Ah nii kurb, nii kurb, et pärib siiski surm
Selle südame laulmatud laulud!
Vabanemas
Ma raputasin omilt valgeilt niudelt
Mürkkollase, leekkuuma himumao:
Nüüd nõrgub päiksekiirte kuldseilt kiudelt
Mul üle häbeliku, pisardava lao
Kui lunastust. Ööd sünged, iharhelged
On uuristanud hinge pehme vao,
Kus nüüd all kahjatsusekõuet, valuvälget,
All igatsuse vihmaküllust sooja
Ma tunnen idanevat koiduselget
Ja kastekarsket õit: su, janutooja,
Suud keskpäist, suvipunast unustada,
Su jumalikku hinge, ilulooja,
Ööd-päevad enam endast armastada.
Aldis
Taas viibin sinuga ma samas ruumis,
Mul jälle antud istuda su ligi.
Pattpunasena hõõgub kaunis suu, mis
Mind jootnud haigeks. Hinges ometigi
Kõik lammund illusioone aprad toed
Ning rõõm, see kergemeelne, täna vist ei sigi.
Kas sina sama tulevikus loed,
Sel hahetaval õhtul, kurbustiinel,
Või mineviku aida varju poed?
Ah, andes veres voli uimaviinel
Ning kinnisilmil kuulates su häält,
Ma siiski aldis ahistavil piinel,
Siit luuravil ja lähenevil säält.
Meeletus
Tuled – su palgede kahvatus
Saab nagu kuuvalget tuppa heitma,
Ning mina pean oma imetlust peitma –
Meeletus!
Räägid – kui lõhnavoog tõuseb su hääl,
Mähib violetina sammetina:
Raskelt mul õnne värisev sina
Hinge pääl!
Kleidi voltidest leidma mu kätt
Oled kui ennegi irgas ja varmas:
Sinu sõrmed mu randmel, armas,
Kui vinjett.
Joobuma, joobuma, joobuma
Pean ma – ning näkku sull loobuma.
Armukadedus
Lehti varjude tumedad roosid
Kuukiirte käharas blondjuuste puhmas –
Mürgine torge mul südames uhmas:
Keda sel veetleval tunnil sa soosid?
Arvan, et jälle see hallsilmne preili,
Ingelilmine kuratlik olend,
Kallutab naerdes koketilt su pool’ end,
Valades verde sul himude leili.
Kuid mina vannun: arm hurmav ja halav
Hingehell oli, mis suvel mull andsid –
Kätel mind lillede vahele kandsid
Suvel, mis oli nii patuselt palav.
Pulmrõõmsal päeval, mis õhkus kui meie,
Hõiskas mu õndsusi ihalev ihu,
Kui sinu paitusist pakitsev pihu
Paendus mu pihale, „sinaks” sai .....
Su tuba
Su mulle suletud ja salaline tuba
Öösinine ja leinahämar nüüd.
Peaaegu kõlab see kui kaunis müüt,
Et veetsid päivi siin, nii kaugeid juba.
Ei mõnda aega tihkand võtta luba
Ma üle läve astu: nagu süüd
Ma kandsin iha endas, põles püüd
Su poole, salapäraline tuba.
Kuid tundes elu tühjushalli pausi,
Siis hilislilledega täitsin kausi
– Pihlkobarad, reseedad, skabioosid –,
Ma ukse avasin – kui üle haua
Su voodi kohal kumardasin kaua,
Ja patja peitsin omad suudlusroosid.
Lumi
Nüüd laotand omad valevad terrassid
On lumi kõikjal. Roosilehtena
Ta langeb aeglaselt ja hõbeehtena
Nüüd aida katvad tema sammetmassid.
Kui oleks kallutanud piimatassid
Kõik ingellapsed taevas. Tähtena
Ta liugleb, okstele jääb plehtena:
Kui lebaks aknasimsel valged kassid.
Ning õhus värisemas karget hingust,
Mis ruudustikul hangumas kristalliks
Ja laste kätte kuhjub hiiglapalliks.
Pea kõrge mägi kasvand kitsast kingust,
Ent ikka tuisutab veel taevast tuhkrust:
Maailm kui muinasmaa, maailm kui suhkrust.
Hilissuvi
Eks lillapadjaline tüümian
Pruunmustist mesilasist veelgi kiha,
Ning aiast palju veel ma lilli saan,
Kus päevaroosid kumardumas üha.
Kastaanialehti sakilised pitsid
On siiski luitumise hädaohus;
Korallidena põõsal berberitsid,
Ja väiksed koldsed pirnid kuskil rohus.
Ning sinisammetised prisked ploomid
On okstel rippumas kui laisad parmud,
Ja üle kõige vihmana aroomid,
Mis rasked kanda nagu suured armud.
Klaasrõdul vara ootasin ma sind,
Kui üle läve päikse kuldne king
Arg-aralt astus. Nagu kirju lint
End keris üle aia lõhnaving.
Sa tulid läbi valge õilmemöllu,
Mis sädeles kui liblikate ring.
Kui hiljem läksime me üle põllu,
Kus laisalt õõtsus ruki ruuge puri –
Siis oli mul kui alles astuks ellu:
Kõik uuenes, kõik vana minus suri.
Ning vaates mooni leekivasse ahju,
Mu süda hõõgus sinule kui uri,
Ma kandsin eneses suurt tulekahju.