Vanavara
Trioletilik sonett
Nüüd tean ma ilmagi, et sa mull vastaks,
Miks mustana kui öised mürdiladvad
Need lokipuhmad sinu oime katvad,
Nüüd tean ma ilmagi, et sa mull vastaks.
Et naised nendes omi käsi kastaks,
Seks mustana kui öised mürdiladvad
Need lokikobarad su oime katvad –
Kui kordki veel mind seda maitsta lastaks!
Ah, hellalt vaatan omi valgeid sõrmi,
Mis õndsatena sooje lõhnu kandvad,
Kui oleksin nad roosipõõsast tõstnud;
Ning hingest heidan vanu õnne põrmi –
Su lokid uusi unistusi andvad:
Veel pole kõiki rõõmusid ma kestnud.
All õhtutaeva
All õhtutaeva õhetavat roosat,
Kus algand loodepäikse kiirtepild,
Kui poleks iial olnud ühtki proosat.
Ja aia kohal noorkuu kumer kild
Ju puistab põõsastesse kuldset karda;
All roheluses hõbevalge sild
Kuis kutsub kumardama üle parda;
Kus irispeenral lõhnast nõrkeb õis,
Sääl peidan kätel palge õndsusharda:
Kuis ilu ometi nii valus olla võis!
Stanssid
Kui kuldblond neitsid tulnd need maikuu päevad
Ja udulikke helbelinikuid
Nüüd hõljub aia kohal, okstesse nad jäävad
Ning õhus õõtsuvad kui valged tuid.
Kõik kaunidused, mis mu silmad näevad,
On vastuvõtmas kuningannat suid:
Kuis kuldsest kudrest kumisevad põõsad,
Täis sädelust kõik peenrad kasterõõsad.
Ning hõbekuljuseid on naermas õhus.
Kui leerilapsed seisvad kirsipuud,
Kui mõrsjad, keda ehteküllus rõhus,
Nii valged valges, õrnad abitud –
Oh, tuulepeiul abinõu on tõhus
Neid heiduta, kui vilkalt andes suud,
Ta vallandab neil helmeloori veidi
Ja ke .....
Kurvad rõõmud
Oh, palju läinud – ehk kõik ju läinud?
Kuis kees mu sees!
Ma sulen silmad, nad palju näinud –
Mis ootab ees?
Kuid surmahirmus mind häkki valdab
Uus elusööst,
Ja uuest hing end päästa maldab
Sest tühjus-ööst.
Võin rõõmustada, võin kurvastada
Kui keegi muu,
Võin harrastada, võin armastada
Kui keegi muu!
Veel käed mul kaunid, veel käed mul valged
Ja närblikud,
Kui iial enne mu nukrad palged
Nüüd veetlikud.
Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,
Kui kunagi;
Ja mina valvel ja mina varmsam,
Kui kunagi!
Kui sinisilmne on suvetaeva
Akvamariin,
.....
Öö
Kosena kuu uhkab õue ja aia:
Põõsaste üle käib värahtushooge,
Rohus roomav teede looge
Põgeneb ukseni, põgeneb maija.
Õitsevad öö violetist mullast
Minu käte valged vääned
Kellegi vastu, kellegi poole,
Kes ehk vist kusagil on, või keda ehk kusagil pole.
Ah, kas ma kardan neid päivi voolavast kullast,
Öid, mis õitest – ah, kas ma kardan, kui näen, et
Kunagi ennast ei taha nad täiesti anda? –
Süda ehk enese liigusest murdub,
Nagu granaatõun lahti kurdub
Hurmelisiks pisaraiks, mis rasked kanda.
Irdun millestki: hargnevad mähkmed,
Padjult kui tiivustud .....
Õhtu
Kustumas päikese põlev põõsas,
Kruusale pudenend punavat tuhka,
Aid ei veel väsi, aid ei veel puhka:
Lõhnad süttivad hajuvas lõõsas.
Lehti kobaraisse vajutab kuu
Himura vabarnapunase suu.
Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.
Roosid end põõsaste tüheme peitsid.
Taevas tähtede vihmast on üleni märg.
Süda mul magususpaisul kui täiskorjund kärg.
Ah, kõik need unised, sinised teed
On nagu kaldale .....
Päev
Ma purjetan all sinise purje:
Oma kohkunud imetlust kui hõõguvaid urje
Kõigile, kõikjale kannan ja paiskan,
Kui raisataks kulda, nii oma liigpunast südant ma raiskan.
Kaks on mul tütarlast – olen neil ema või õde?
Kadakmarjasilmine üks ja teine on blond nagu nisu;
Ah: nende väikesed käed mu käte tukslev sisu,
Ehk kui mul sõrmed neil soojas lokkide siidis,
Pähkelpruunis ja kullases niidis,
Mis nii pudenev-pehme kui lume hebenev hõde,
Mänglevad, palmides neisse verevat paela,
Ehk võilillevartest kui põimin neil kee ümber kaela.
Jookseme alla siis kumerast kingu .....
Hommik
Igal hommikul uuesti sünnin ma
Roosana linade valevast vahust:
Üksikud nired blondjuuste kahust
Voolavad kollase viinana
Üle mu oime pärlvalge kausi.
Taas olen rõõsk, olen soe ja intiim!
Liuglevad sängist mu hingestet jalad,
Mis nagu sulatet kuuhõbest valat;
Niristab üle mind riiete piim.
Öö läbi päike on pidanud pausi,
Kuldset liiva nüüd kelmikalt pillub
Vastu mu väikseid uniseid ruute:
Kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.
Süda mul mitmeks pudeneb, killub:
Aid on täis rohet ja tilku ning jahe kui kaev,
Aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.
Tä .....
ÕHTU ÜLE NIIDU.
Mõnd kastetud keskpäeva lõõsasse
ma märganud võitluse viiki.
Nüüd tõusvat näen ehasse rõõsasse,
kes valitud valguse riiki.
Kui sosin käib pühalik üle maa,
nad tõusevad tähtede poole.
Ja igavest’ jäävad nad elama sääl,
teiselpool vaeva ja hoole.
All, pimedas, igavest’ hukuvad
kõik suured ja väikesed laimud.
All, unustud, igavest’ kukuvad
kaasaeglaste kimplenud vaimud.
Nii aimdus näeb valguse väravad,
näeb kurjade nõiduste vaalud.
Kesksuve öö selguses säravad
poolvarjatud tähtede kaalud.
LIGINEV PIKNE.
Kõrvetab päike.
Raske ja palav on õhk
lõhnade magususes.
Tundub kui rõhk
helgetavas vagususes.
Haudub äike.
Pilvi tumesiniseid lõunapool
pikkamisi üles ajab.
Kõue kauge hääl
kumedalt kusagil kajab.
Tulevirav nool
Kabelipalu pääl
välgatab.
Pimedaks tõmbavat kaugusi säraseid
näen ju sinetava pilve varju all.
Kõmin kui sõjahobuse tammumine üleval.
On nagu asju salapäraseid
teatataks pikse ligineval mürinal.
Helgetav päike end pilvesse peidab.
Ikka eredamalt välku heidab.
Kärgatuste kurjakuulutav järskus
aknaruutusid täristab.
.....