Vanavara
Järgi
Ema süda
Üks paigake siin ilmas on
kus varjul truudus, arm ja õnn.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl
Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn nii kindel, muutmata!
Ta sinu rõõmust rõõmu näeb
su õnnetusest osa saab.
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
lapse tuksvat rinda sa.
Eesti muld ja Eesti süda -
kes meid jõuaks lahuta .....
Mu isamaa on minu arm
Mu isamaa on minu arm,
kel südant andnud ma,
sull' laulan ma, mu ülem õnn,
me õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilled õitsevad,
mu isamaa!
Rändaja
Tulin linnast. Lumesadu.
Tööd ei leidnud kusagilt. --
Lumesadu. Jalad väsind.
Läbi, läbi näljane.
Kuskil teed, ei tulekiiri,
aeg ju hiline.
Ennäe! tulukene siiski
vilgub viimati.
Koputan ja astun sisse --
lahkelt lahti tehakse.
Tüdruk võtab ahjust leiba,
sooja leiba -- mõtelge!
Soe saun ja lõhn nii armas. --
Tühi kõht. -- ?Kas soovite,
külamees, vast sooja leiba??
Murdis tüki minule.
Suure tüki sooja leiba!
Oh küll maitses magus see!
Soe leib ja soe süda,
perenaine tasane.
?Kust sa tulid, kuhu lähed?
Kas sul naine, võõras mees??
Sealt ma tulen, sinna lähen,
olen vaen .....
Kodu
Meil aia-äärne tänavas,
kui armas ole see!
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
?Laps, oota,? kostis ta, ?see aeg
on kiir küll tulema!?
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas --
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Lootus (1818)
Kui kullase tulega
päeva silm on ujumas
halja metsa varjusse
ja maha minemas
maailma looja sülesse:
siis veel õdangu agu
roosilise merega
päeva pimedat hauda
Iiusti on katmas.
Ja kui valguse allikas
meresta üles tõustes
ööse silmade aimu
oma kullaga
ära on ajamas:
siis veel Koidutähte,
ööse viimane silmake,
oma vendade teeda
kullase sõrmega
meile on näitamas.
Nõnda, oo inimene!
Kui kurbuse udu.
sinu ümber on ujumas
ning hauasse langemas
rõõmu kullane valgus:
siis su silmade ette,
taeva laps, Jumala
juurest lootus on astumas,
mis kullase sõrmega
näitamas on sinule
vaimude .....
*
Kes poleks näinud häda, mille raskus
võiks purustada raudseid mägesid,
või piina, mis kui deemonite askus
lööks isegi Jehoova vägesid?
Või sõdureid, kel lahing liikmed laasis,
või nägusid, mis nutust parkusid,
või Laatsarusi valude ekstaasis
tee
Kuid hoopis teravamat leina tajub
vaim sinu kõrval viibides, mu vend,
kui raamat põlvilt põrandale vajub,
ja äkki kõiges kaunis leiad end
sa, kes sa kannad rinnas jäisi nooli,
näol kire pitserit, ning ümber pea
neet hukkujate musta oreooli,
kuid ise sellest midagi ei tea.
EKSTAAS
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud käänduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
ü
MAALIJA LÕVIPUURIS
Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,
pilk purjus lainetava laka toonis .....
Legendaarne
Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.
Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.
Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.
Näed neid sinirünkaid mere taga,
s .....
