Wal
Hetkel loodusemees, kes kogenud erinevaid elu varjukülgi ja päikselist poolt. Põnev on vahetevahel mõtteid salvestada konsentreeritud ja teatud reeglitega vormis.
Oodates vihma
Maanteetolm krudiseb kurgus.
mõistan puude kurbust.
Närbudes ihkavad udu,
elule päästvat sadu.
Nihutan kaevu pealt luugi,
niisutaks kuivavat suudki.
Sügaval põhjas näib, et
ongi paar tilgakest vett.
Krõbiseb männikualus,
üksikud pohlad vaid palus.
Kuivavad jõed ja tiigid,
viimsedki seeneniidid.
Hommik taas päikesest ere,
päev tuleb kuum ja käre.
Kuhu jään'd pilved ja vihm -
katkeda ähvardab rihm...
Saarele
Soe on liiv
ja kiviklibu,
saarele viib
tee kui vibu.
Poiss on seljas,
juukseid kisub.
Pruun ja paljas:
"Astu, issu!"
Mere sahin,
pihla puna,
tummalt vahin,
nõiutuna.
Saar kui aare -
okasroosid.
Kõik, kel kiire,
siia tooksin.
Hingerohtu
leiab sisu.
Ülalt kostub:
"Astu, issu!"
Surma mõistetud
Kuulen hala, tajun õudu,
männitüved ümber.
Miski häirib elujõudu,
ootel piinakamber?
Hetkega ei hooma sälku
männi korpas ihul.
Ei pea kahtlustama välku:
üks MEIST kasu ihub.
Sätendavad päikselõõsas
sälgul vaigupiisad.
Surmahirmul aega mõõdab,
millal saag ta niidab.
Raske kanda ohvrimärki,
veereb vaigust pisar.
olles ahnusele märtriks
pole keegi visa.
Mõtted
Kammin mõtteid ühte ritta
läikival pealael.
Ei saa ruumi tühjaks jätta -
juba ongi kael.
Rivistan nad kurdudesse,
ajumassi halli.
Peidan kuklasagarasse
mälestused kallid.
Kuidas kõike jäädvustada,
mis on aus ja väärt?
Pärleid rämpsust eristada,
kuulda tõe häält.
Mõtteid hulgi pulbitsemas,
aga aega vähe.
Selleks peangi hoolitsema
kamm et oleks tihe!