kiisuniit
Linnatuled
Suurte linnade kollased
tuled
libisemas hääletus öös
kraabivad igatsust suuremaks
kui leian südames ja töös,
millegi kauge
ulmelise
järele õhkama sunnib,
igatsen, palvetan, loodan
ehk möödub hetk
ja imeke sünnib.
Hommik on kauge
ja öötäis lootust on ees
kollased linnatuled paraku
ei süüta muud peale
varjusurmade mu sees.
Igavesti satub teele
üleliigne,
vaikus kajab seal,
kus õiguslikult
peaks puhkama põlvedel
kaunis pea....
Jah..ma peaksin olema kusagil seal...
mõõtmatus kauguses
üle hiirhallide merede
karjusaarte
tundrate
mu süda kisenda .....
roosi okkad
Ma neelan roosi okkaid
kui tahtmist ei saa
ainult nad maitsevad nii hõõgvalt.
Tuhanded ilma värvides roosid
õitsevad maas
kiirustades, pilvede poole püüdvalt...
Ma ei oleks läbematu
karmiin punane õis
näppude vahel
mis tähtsust oleks siis
mu hirmul pahel...
sooviksin olla vaid hävinematu.
Kiitus
Kes see nõnda kiitusega
vaatab peeglist mind
silmad tõsised
kui vanal loomal
aga elust tulvil....
Kes see vahest laitusega
klaasi tagant sihib mind
terased kübed iirisel
tantsu löömas...
Peegelduseks on ta liiga
elav
võõras ruumis jälle pelgav
endaks teda ma ei nimeta
ta on mu südametunnistus...
Hundikutsikale
Sa ei aima...
kuis tahaksin murda
su kohmakad käed
kui need ujedalt lükkad tasku.
Sa ei tea....
kuis ihkan teada
kas sa mind näed
-mis kiskjalik kihk
on mul end su pähe seada
ja kohtuda seal silm-silma vastu.
Sa ei kujuta ette....
kuis veetled mind
kui minu eest peidad pilku,
oled nõnda kena, nõnda ehe...
surnuks kägistada tahaks sind
veinina ahmida su veretilku.
Sa ei taju...
et esmasest päevast mul silma sa jäid,
et su seltsimatus paelub,
et tondina su olek kannul käib.
Hea, et sa ei tea...
kuis materdaksin sind
va hundipoeg
kuis räsiks sinu karva,
mu väi .....
muinasjutt jääb lõpuks raamatusse
Kõik! Sai läbi meie muinasjutt
jäi alles vaid kurgus kirvendav
nutt,
kõik endine soe unele heitis
mälestus end me südamesse
sügavale peitis
vaikusesse vajus paik
kus enne kihas elu
valulik on möödanikust arutelu
kui keegi meenutab mälestust
mis mu peast pühitud sai
pean trotsima hinges kibedust
sest pisimgi mälestus on pai;
kuid see mis kadunud, see kadunud,
kunagi oli see tee me õnnele ladunud,
aga see mis muutis meid õnnelikuks siis
lahkudes ka kogu õnne
minema viis.
Muinasjutud jäävad lõpuks
alati raamatutele
nad pole loodud meile
-õnnes saamatutele .....
ladvaõunake
Ah kuidas tahan
toda ladvaõunakest ma
leherohelist ja punase põsega
just seda kõrgemat
ladvast vajan
hingesoojaks ja kogu tõsidusega.
Küünitan üles ja sirutan
sõrmi
pikkust jääb väheseks
oma pea jagu
just ladvaõun nagu kuiv kõrbki
sünnitab miraaže
nauding on ainulaadne tabu.
Kingi mul....
Kingi mul päevake veel
seda, mida on elus vähe
istuta mesimagusaid mõtteid
mu haudvaiksesse pähe
käsi pidi taluta
nagu pimedat
maagilisi maailmu maali
täiskuul kumeral....
Seda, mida on elus vähe
võiks voorida sisse
mu uksest
voolada aknast mulle
kaela, sülle ja pähe
tilkuda alla mu juustest...
Enese lahkel loal ma
luban endal sellesse uppuda
ja kui lämbun
las juhtuda nii,
viimane, mida hääbudes
tunnen
on magus maitse keelel
nagu unistasingi....
kütina metsas
Metsasiht kutsub kui kütti
uitama pohlastel radadel
kõnnid seni
kuni süda sütib
tumedaimatel aladel,
looduse kingitud vabadust
liida ja lahuta surmatundideks
sest muule mõelda pole vajadust
pelgalt ellujäämine.
Metskits hajameelselt teele
vahtima end unustas
metsa sülelusse paisatud meele
ta särasilmadesse lukustas.
Kütt alustaks küll jahti
aga süda peksab rinnus
mis siis kui salamahti
ümbersünnin kunagi linnus.