lembit

kiri

ära ärata mus üles
sõnu helisema
valge pilvena
las lähevad kõrgelt üle
et ma ei saaks neid
sõrmitseda
lasta kõnelda hellusel
mida täis on mälu
mu pihkudel veel
ununenud pole
Su kahvatu nägu
huultel suudlus
jahedal laubal hing
saanuks kui lahtiseks
hauaks väga kauaks

tsüklist „Poisiiga“

õhtul mõnel meenub
elutu ja jäises pimeduses
Päikse ümber tiirlev
roostevärvi Marss
kas tõesti ka Maa
kord saab selliseks
kus üksnes päikse
tõus ja loojang
liivatormid nagu Maalgi
hommikuti pilved taevas
haljas elu ent
iial pole olnud seal Loojaks
planeedina Universumis
tal teine on saatus
Maaga võrreldes
hiigelkaotus

„On 70% tõenäosus, et ma kolin Marsile"
Elon Musk

vareshallis talves
sedagi pole vähe
läbi raagus okste pitsi
valgus kitsi tuleb läbi
hakkab korraks pähe
mis sest on
päiksejanus kurk
hääl käriseb ja kähe
hing vahel katki läheb

Kolme aastasele Helmile

ütle nüüd lind on õhus
kala vees tarus valmib
suvel mesi mina kilkan
järve vees siis kui
soe on vesi

rõõm võib olla
ka lihtsalt sellest
päev on kauem valge
vähemaks jääb pimedust
teedel libedust
ahju tarvis terveks talveks
jätkub kuuris kuivi halge

Peopesal hinge kaaludes

aastaid kulub
et veri omaks võtaks
ei rõõm saa olla
elu iga joodud sõõm

meis piinaks muutuda
võib äkki kire lõõm
armu perutama
hakanud sööst
selles tuhas kustuda
mõistmise miilav
tasane hõõg

justnagu ilmsi

aknast paistab ookean
pilliroog õõtsub tuules
toas vaidlus veiniklaasi taga
selle üle mis on kuld
lähen sõnade poolt palavaks
köetud toast välja
tuul jahutab meeli
kõik öeldu muutub korraga
tähtsusetuks ookeani
ja õitsva pilliroo tuules
õõtsumise ees

kaldal barokkstiilis lõpetamata
majade seinad ja katused
müürid nende kaitseks
ja nii juba sajandeid
lõputu taevasina
tuhandete kilomeetrite
viisi ka sealpool silmapiiri
lained loksuvad
ookean on alles
tühjus täidetud
milleks kõik need sõnad
nisu tuleks hakata lõika ..... Loe edasi →

tankasid triiki täis klaas

loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm

tsüklist „Poisiiga“

kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates

järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk ..... Loe edasi →

ava(n) ise hetki

hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
võpatad korraks sellest
maailm pole enam endine
siis kui õiest laseb lahti
krabisedes tema leht


haiku muutuks hoopis muuks

ava(n) ise hetki

valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse

*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand

*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht

Juuni