lembit
Järgi
justnagu ilmsi
aknast paistab ookean
pilliroog õõtsub tuules
toas vaidlus veiniklaasi taga
selle üle mis on kuld
lähen sõnade poolt palavaks
köetud toast välja
tuul jahutab meeli
kõik öeldu muutub korraga
tähtsusetuks ookeani
ja õitsva pilliroo tuules
õõtsumise ees
kaldal barokkstiilis lõpetamata
majade seinad ja katused
müürid nende kaitseks
ja nii juba sajandeid
lõputu taevasina
tuhandete kilomeetrite
viisi ka sealpool silmapiiri
lained loksuvad
ookean on alles
tühjus täidetud
milleks kõik need sõnad
nisu tuleks hakata lõika .....
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
tsüklist „Poisiiga“
Sind vargsi bussis
ohates vaadates
Su pilku argsi oodates
suu muud midagi ei
lausu
hing Sul õnnejanus
armuvalus veel kaua
pillavalt õitseks
iga hetk nüüd kirsina
Sul puhkeks päevas õide
vaid ära taha ainult seda
Sul pähe hakkaks
igavesti see heleroheline
õrn kevad
Düstoopia
vaid inimene
lillel olla ei lase lill
pilvel pilv linnul lind
jõel jõgi merel meri
kord igaviku kohtu ees
meil sellepärast
aru tuleb anda
süü omaks võtta
hakata karistust kandma
ära küsi kas
maa ja taevas
inimese pärast
rullitakse siis vaibana kokku
nad üleni põlema peavad
sajandeid puhastustules
me hing nüüd alles
tehtust kohkub
lööma hakkab lokku
Hommikul
igal hommikul
krapsad tikku
vett kallad potti
keetma hakkad
perele putru
unised lapsed Sina
seni paned riidesse
neil pead silud kiiresti
siis äkki maja on
nukker ja tühi
nagu pärast küünaldes
säranuid pühi
*
hall madal taevas
tuhkjas lumi jalge all
võta kinni mu kaelast
ära taluda meil tuleb
seegi otsatu talv
käes Sinu kootud kindad
kaela ümber Sinu pandud
sall
Tänutundes oma esimesele õpetajale
seesama aabitsavalgus
igas klassitoas
seal kus elu algus
hommiku koldses joas
seismas keset aega
õpetaja
vette juhtimas laeva
purjesid hõbetamas
kuis plagiseb vastu poorti
sinimere laine
tuul rebib purjesid hooti
hing tormist aimleb
krigiseb randudes kett
millega ankur lastakse vette
valgeid pilvi lagedat vett
kui küllalt oldud retkel
seesama aabitsavalgus
mis oli rehetoas
tema kuldne malbus
ülal aja kohal
