lembit
Järgi
sa ikka veel ei tea
ka sina mis siis et
oled juba mees ja isa
ikka veel ei tea
mida otsib taeva alt
inimene ons laeval pardal
veel armastus ja tõde
reelingu ääres seismas
elu kui vanem õde
kallis sõber ära küsi
kui kaugele laev julgeb
minna üldse kaldast
ta merel olemist
kui keegi ei valva
see luuletus jäta kindlasti lugemata
ma ei küsi Pessoa kombel
miks ma end ära ei tapa
kuigi inimese igavene
patt ja süü samamoodi
aja kohal ripub täna nagu
enne tuhandeid aastaid
kärbes aknast sisse lennanud
toas sumisev
valge maikelluke maja taga
peenral ons nendelt keegi
kunagi küsinud soovi loomiseks
igaveseks kohanemiseks küll tuule
küll kuivusest maa pragunemisega
varju puudumisega kõrvetava
päikese sügisese ligeduse eest
paradiisi otsimise ammu
olen jätnud selja taha
Eedeni aias Aadama ja Eeva eest
hea ja kurja puud
valvama pandud inglid
kuis lugeda olen tahtnud
teie .....
kuhu minna Su sõnade eest
luulega abielus olemine
ei tuleks enamusel
kõne allagi ometi tehakse
seda aastaid ollakse koos
vihmased venivad sügised
hallid pikad talved korraga
päikest pilgeni täis kevaded
ööd kus padi on kuum
tuba kahvatuvalge
kuhu minna Su sõnade eest
mis on liialt puhtad malbed
kui hing arglikult lehtib alles
see tüdruk
see tüdruk Sinus alles on
kes olid kord poisipeaga
miniseelikus
jah hing ikka veel on
haige orb mis
armastas Sind meeletult
see saanud nüüd
loojangu valguseks
mis oli me puudutuste
alguses pikaks nukraks
malbuseks kui möödund
päevast mere kohal
kauge eha kustuv viirg
tsüklist „Poisiiga“
minu maihommik
kordi unetuna vaadanud olen
kuidas öö asemel
taeva alune täitub valgusest
kaob toastki hämarus
asjad saavad tagasi oma
piirjooned tähenduse
köögis nuga on jälle nuga
lusikas lusikas hommikupudru
jaoks pliidile tõstetakse veega pott
siis lisatakse klaasitäis helbeid
tilk piima näputäis soola
ööst vabana hommik hakkabki
päeva uuesti algul nirena voolama
minagi oma elul alla lastud purjed
jälle tõmban pingule lipu tõstan
masti siis lähen dekile lõug habemes
päikest ja kohvi rõõmsana jooma
anna andeks ema
Su päevitunud paljad jalad
nende jäljed märjal külateel
siiani mu mälus alles
saanud helluseks
enam haiget ei tee
pisaradki mis liiva laavana
ikka veel kraatri teevad
ja sina muudkui kaugusesse
lähed ja lähed minust aina
eemale hääl nutmisest kähe
selle valuga magalas viimaks
kasvataja süles silmad suled
aastaid kulub
enne kui miilates kustub
selle valu leek
