lembit
Järgi
veel pisut sügisest
koltub jälle taeva alune
nagu tuhandeid aastaid
samamoodi kui lind lill mets ja põld
sa seda ainult nukralt vaatad
peitma hakkad hinge eest
raagus metsa vettinud
kõrrepõldu
kuldseid lehti okste kaelas
tühja taevast
väristama sellest õlgu
*
jääb voolama jõgi
lehtima mets
õitsema lill saab
vihmaküpseks pilv
ka siis kui mind
enam pole siin
minust rääkides
seda saadab vahel
ohe valu hele piin
möödub lein elu
uuesti hetke täidab
siis läidab
13.10.2022
oma esimesele tüdrukule
jah tegin haiget
ei suu ei käed
osanud Sind hoida
alles nüüd seda näen
kui enam päev
meile koos ei koida
mälu hetki omatahtsi
kui raamatuid riiuleis
korda säeb
üksi nendega jääb
ah me suudlusjanus suud
veri hõõguvkuum
kõik siis oli uus ja suur
meis põles kui loojangust
aknal ruut
miski tähtis polnud muu
mu hing Su hingega
kui kevadvalgusega
pärast pikka talve kohtus
pilk küsis kas Sina oled see
mu heitlik meel kellest joobub
enam iial ei loobu
järve ääres keskpäeval sellest
õnnest viskub näoli rohtu
Sõnad
sõnades nagu sokkides
on augud
ja ma ei oska neid
parandada lisaks
sellele on ühel kaelast
kadunud lips kuidas ta siis
telekaamerate ees
rääkima hakkab
sobitama üksteise
kõrvale seest tühje
lauseid kui tal
õiget värvi lipsugi pole ees
*
ma ei tea kust
ta äkki võtab sõnad
moodustab nendest laused
kus lill hakkaks õitsema
lind lendama
laine loksuma vast paadi
külge et küsida mis on kell
buss sõidab linna millal
suu hakkaks Sulle ütlema
vaata kuidas veretab
teeäärne vaher
30.09.2022
Oma õe mälestuseks
in mem´oriam Aleksandra
nüüd saad Sa siis lõpuks üheks
maa sisse ja välja hingamisega
jõgede voolamise
pilvede tuprumise
tuule pideva muutumise
valguse uuesti tulemisega
igal hommikul taeva alla
metsade kolletumisega
lehtimisega mais
nii öö päeva järel ukse suleb
kui tema aeg saab täis
mis siis et kell toas
endistviisi seinal edasi käib
kõik me saame
tõusta viimaks üles
valgusesse aja kohal
meie aeg teiste kõrval
kui üleni on ära kohand
keegi meie pärast
on öösel nutnud
päeval ohand
me pärast tund on olnud
harrast pal .....
pildike suvest
unustanud olin
päevgi loomisest väsib
aknast tuppa kui kostus
puude kohin
kraani all käsi pesin
see meelde tuli
voodisse kutsus uni
keel suus lausus
koos päevaga vaibu
ka sina õhturahu(k)s
taeva juba puhtaks pesi
pilvedest alla
sadanud vihma vesi
01.07.2022
Idüll
justkui oleks ikka veel aeg
kui mu juustes polnud
ühtki hõbedast karva
on õhtu vaatan koos lastega
nende koduseid töid
ülesannet kus Suur Peeter
jagab vennaga õunu
tüssates hõlpsasti teda
pean hakkama säärast ülekohut
parandama et mu poeg ei harjuks sellega
maast madalast kui paratamatusega
ajast milles räägitakse vaarao tuhandest sõjakaarikust
kus juht suunab kahe rattalist kaarikut
metsikult kisava ja odasid loopiva vaenlase poole
paariline külvab aga raevukalt
vaenlast üle odade või vibunooltega
jäetakse aga targu räà .....
ideede hullus
ka sulle kauaks
pähe hakkas
vendlus vabadus ja võrdsus
nende ideede hukutav hullus
joobumise sünge julmus
see maruna käis läbi meele aja
endaga sind kaasa kiskus
see helge tuleviku vedur
tuhat aastat kulus
enne kui said sellest vabaks
küsima hakkasid
milleks elasid ja kannatasid siis
need miljonid naised mehed
kellele müünud nad olid
kord oma hinge ja vere
01.09.2022
pärast Hispaaniat
hommik puudutab sind
läheb valgemaks
ütleme
asjad saavad tagasi oma
tähenduse ja piirjooned
käivitub öö poolt seiskunud päev
joobumus sõitmisest küpsete
viinamarjaväljade ja kullendavate
oliivisalude vahel
on asendunud sooviga
liikuda võimalikult aeglaselt
ühe hetke juurest teise juurde
siinsamas Maarjamaal
tahtmisega tunda kuidas hetked avarduvad
oled hakanud neid suudlema
