lembit
Küsimus
Kuidas ma saaksin lembitu nime alt kõiki luuletusi failina endale alla laadida?
midagi argist
kuude viisi su ümber
suvest väsinud
lumevalge maa
kuurist tuppa nüüd tood
ahju tarvis süles kuivi halge
rõõmu sellest saad ahjus
praksub kuusk ja haab
tee tuiskab majani hange
pliidil kartuleid keetes
potil hüpleb kaas
selg ei valuta enam pole
kummardades kange
*
veel tsüklist „Poisiiga“
ära räägi midagi
silita vaid peoga mu
laupa ja juukseid
uuesti Su sõrmede
puutest tagasi saan
poisiks kelle huultest
Sa ei suutnud lasta lahti
Su lahkumisnuukseid
kord meeletult kuis kartsin
ära räägi midagi
nüüd saanud olen suureks
hing .....
oma aega vaadates
ime üldse veel et elad
alles mets jõgi põld
pärast vihma koju viiv
lompides tee kus pilved sees
kui nii palju surma
su tapmiseks on varutud
see jätkub arutult
kas jääbki nii et õeks ja
vennaks vaid kutsuda
saad lilli linde eal
mitte sulle teele
kaasa antud inimest
lehti põndakul mets
õitse tee ääres sirel
üle kõige selle
tule ikka siis kui aeg
saab täis päeva
endistviisi heldelt
tsüklist „Armastus ja jõgi“
kuppudes jõena
Su arm mu soontes
nii ööl kui päeval voolab
mu suud ja hetki
tulvaveena vahel joodab
ka mina olen päevi olnud
raagus nagu pung oksal mis
ootab lehtimiseks uudseks
päikese puudutust
end kerib ööl mõnel
ent kokku nuukseiks
peoga sasib
alles jäänuid juukseid
nii nagu
nii nagu puu armastab
oma piksearme korpa
okstel täis kasvanud lehti
päikeses avanevaid õisi
samblikke kortsus
jõgi oma sängi
mudaseid pilliroos kaldaid
tee põldude ja metsade vahel
oma kulgemist
armastan mina Sind
voolan Sinus jõena olen suvel
tolmavaks teeks pärast vihma
lombiks milles peegeldub
taevas Sinu armas nägu
nagu valgus igat päeva
täidab me arm samaoodi seda
ei lakka penikeeli ja kuppe hoides
ta me aastates voolamast
filmi Jonas Mekasest vaadates
hoida kaamerat
kannatlikult nii
lindile jääks näha
New Yorgi ühel kõrvaltänaval
tarakani asfaldil ronimine üle tee
kergendatult
ohata kui tal õnnestus see
mina ei küsi milleks purki
oli panna tarvis
liblikana hetk see
lasta meelel täituda sellest
pilgeni veel
lihtsam olnuks vist võtta üles
auto rataste alla jäämist
kui tarakani eluga pääsemist
küll mitte ehk kergem
mõni katkine mõttepude
rahu maa peal
ja inimestest hea meel
saab see kunagi
meie kõigi juures
kunagi teoks
surmani mina ent
selles eest palvetan
lõpuni kõnnin selle tee
*
mul üle elada
ära taluda
tuleb seegi mõte
nad mõned aastad
pärast matust
põletavad su kirjad
fotod kus sina oled
seitseteist