lembit
Järgi
Küsimus
Kuidas ma saaksin lembitu nime alt kõiki luuletusi failina endale alla laadida?
instagrammi luulet lugedes
teel tunnete poole
iga sõna jääb kuskile kinni
murdeea hägus tundmuste
praaga enne juuakse
kannatamatusest ära
kui saada jõuab
puskariks
pähe mis hakkaks
suubub pigem soolaukaks
kui muutub voolavaks jõeks
märja pesu asemel
sõnad on väänatud kuivaks
riputatakse lõksudega
ridadena nöörile kuivama
nii et kõigile näha oleks
miskipärast kutsutakse seda
siis luuleks
ärgata ei taha
sajab vihma
ärgata ei tahtnud
avada silmi see
olnuks kui ilmsi
minu pärast unes
õlgade vappudes
öösse nutsid
hääletult kurtsid
nagu lapsel silitasin
Sul kaua pead
mida teha ei teadnud
tundsin vaid nüüdsest
üheks meid seob
ka see valus silmavesi me
hing millega Sind ja mind
ennast öösel puhtaks pesi
õlgu silitades tasakesi
täna ma küsin
kas tõesti selleks
et sõnade liblikavõrguga
püüda kinni mõni
siplev hetk
tarvis läbi on lugeda
toatäis raamatuid
tonnide viisi kaaluda
rõõmu ja kurbust
olla sadu kordi
tapetud haavatud
et saada aru elust
inimesest
lüüa sellele käega
ma enam ei suudaks
samuti teiseks end muuta
toast müts anna pähe
küll ma juba lähen
sellest sina ei peagi
sellest sina ei peagi
saama aru miks ema
aastaid kiriku treppi
pesi mulle valusalt
armsaks sai kellade helin
mis taevasse tõustes
hinge viis endaga kaasa
mis pidi alla maa
peale jääma
kuidas kuminas kostus
vastu hellus ja puhtus
mis pilvi ja rohtu tuulena
puutus kella löökides
iga kord otsatu nukrus
inimese pärast vastu kajas
noorukina
kuu valguses Sind juua
ilm nii luua
taeva all kus ainult
õrnus puhtus
ära ütle see kunagi
kuhtub leekides hukkub
võimalik vaid poisieas
siis kui käharates lokkides
meil alles pea
*
kord olnud armu leek
meis päriselt ei kustu eal
mis hõõgund vere sees
jääb sinna igaveseks
ta nagu aknas tähe valgus
öösiti mis tuppa valgub
*
öö saab otsa akna laual
tilkuv küünal
enam Sind ma eal ei kohta
Su suu mu nime valus hüüa
mis oli tagasi ei tule
saab veel vaid uneks
mälu sinna ukse suleb
kaod kuhu Sina mu arm
meis olnud lemb ja sarm
see olnuks
see olnuks kui
teises ilmas
õites õunapuu alla
mereäärses
talus tegime endale
ööseks voodi
oli madrats padi
vatitekk linad
ehaks üle läinud
taeva sina
kuu me kohal seisis
kosta polnud mere müha
sulgkergelt sa vabanesid kleidist
nii valge oli kallas
süda Sinust muudkui joobus
endast üleni loobus
see oli justkui
teises ilmas meel mille
kildudeks teel korraga pillas
