lembit
midagi segast
ma ei tea millised on
järgmised read
millegi selitamiseks
ja kinnitamiseks mis
paberile kirjutame
aja möödudes
mis ära ehk tuleks
põletada
taastada algtühjus
loomise vaimu jaoks
kust võtta need õlad ning meel
mis ära suudaksid taluda
selle ootuse ja pimeduse
pillikeelena katkemise
vere valgusesse viskumise
vastu hetke hõõguvaid servi
*
kas tõesti ajast
muud järgi ei jää
kui Su olnud arm
valu täis silmavaade
mu öödes unetutes
see aastate pärast
eha tähena särab
hommikuks kaob
taeva sinasse ära
TÜ raamatukogust möödudes
päev ka ei oleks
ükskõik kui külm
või hall
sõnade soojusest
mis raamatuis varjul
käed tõstad mõttes
leegi kohale üles
meel aastate jooksul
nõnda ilma eest otsides
varju
hing kui valust karjub
seda tegema on harjund
minu tänu sügav kummardus
kõigile teile kes te riiulis
üksteise kõrval nüüd
lugemist oodates seisate
alles hoiate mu emakeelt
eesti keelt
miljardeid aastaid Universum
Sind kaua armastanud olen
vahel näib justkui tuhat aastat
me päikses olnud kõrvu koos
ema rahutu pilk meid saadab
üks meil olnud päevas palavas
kui õlipuul Hispaanias jahe vari
üks sinimeri
kõrgusesse kaduv taevas
öös pimedas
kui kinni hoiame üksteise kaelast
miljardeid aastaid universum
justnagu oodanuks
millal Sind suudlen
puudutan luules
koos näeksime augustikuud
ehast värvub kuidas
õhtul aknal valusalt ruut
Eile Toomel
tere Jaak oled tagasi
ülikoolis otsimas
vabadust ja tõde
oma poisiea meelele
eesti keelele
kohta taeva all
Riiast tulnuna kepp
tükk maad otsast
lühemaks kulunud
astumast Alma Materi poole
end usaldamas tema hoolde
ole tänatud tolles hämaras ajas
tee näitamise eest
pronksi valatuna tokk peos
nii seismas
praegugi meil silme ees
Tartusse teel
nagu lumevesi järve
nagu lumevesi järve
minusse nüüd kevad
nii ööl kui päeval sisse voolab
mu meeli heldelt joodab
iga viimasegi raku
magadeski verest
hommikuni lahku
see kestab kaua
kuni aias varisema hakkab
hõõgvel olnud sirel
mets enam pole
helerohelises vines
see pohmelus siis vast lakkab
jalg taarudes kui enam päeva
minema ei hakka
sügis hammastega
käest kinni äkki naksab
mu päevades nüüd
kraavideski lume sulamine
okstel pungade lõhki minek
teel lompide kadumine
puude soontes
mahla kohisemine
öölaste vaksikute
hämaras lend
hing hetke igasse
end nüüd arutult pillab
käest kinni võtab päev
justkui vanem vend
nii elamegi kevad veres
hinges sõja jätkumise piin
mis raskem veelgi
kui kurku kõrvetav viin
Tuhat aastat on möödas
tuhat aastat on möödunud
need siidpaberile kirjutatud
tušiga read justkui praegu
ootavad ärevalt saatja poolt
kärmet kohale jõudmist
tuhat aastat on möödas
ikka veel ei jäta suu
kehitades õlgu küsimata
mis on aeg olemise käes
pilkav naer
sõudja peos nõtke aer
raamatut " Padjamärkmeid " lugedes
Pessoad lugedes
hing uuesti hell
kui õhturahu lööb
sisse kodukiriku kell
lööb põllule metsale
külale järve veele
linna viivale asfaltteele
lillele aias õuntele okstel
köögile majas pliidil
kannus kahisema hakkavale
piparmündi teele
rahust täituksid ka täna
kõik su meeled
suus elu tänaks keel leebelt
mis siis taeva all
alles on inimeses vihkamine
päevaski mis tuleb
kitsas umbne ja pime