lembit

25.03.2022

mida on mul öelda
noorte sõdurpoiste
poolt tapetutele
sõjas surnutele
elust ja päikesest
ilma jäänutele mul
kes ma alles hoian
päeval kinni käest
kasevõrade kevadist
õhetamist pea kohal
märtsi sinas näen
joobuma alles hakkan
metsade lehtimise
rohu kasvamise
taeva alla tagasi
tulnud mulla väest

ja nii tuhandeid aastaid
teie kaaslastele
kelle hinged olid samuti
maa ning päikese lapsed
kel samuti pääsu polnud
aja poolt neile antud saatustest

25.03.2022

seegi rõõmustab silma
tilgub majal räästas
jäätund tee päikse ..... Loe edasi →

laseks nüüd oma päeva pisut ka märtsikevadet sisse

*
Valguse kevades

ärgates märkad
maja täis on valgustulva
köök kella tiksumist
päev kõik toas
üle kuldand
kuulda vaid vaikuse
tukslemist
tunned kuidas pung
läheb akna taga päiksest
raagus oksal soojaks
iga hetke elu kuldset
aina juurde voolab
*

nüüd iga perve
põõsa aluse
lumest puhtaks lakub
päike oma pika keelega
mu silmad põsed
kõik meeled ka
nad haljendaks kui maa

jää all ojade nirisemine
öö paneb helisema
rahutuks teeb une
hetke kumisema
*
Maarjale

on kevad prantsus keele tund
õunapuudest aias
klassi tulvab ..... Loe edasi →

Sõja 34. päev

ma ikka veel ei saa aru
mis sunnib meid hakkama
tapma oma vendi
kuidas muutuvad äkki
sellisteks hing ja süda
me terane aru
mitte hullunud peas
oh hoia mind ema

Presidendi käsklus
seersandi sõim
iga ülemuse võim
sõduri elu ja surma üle
ja sellest piisabki pühaks sõjaks
oh hoia mind ema
hoia mind ema
*

nii nagu tubaka suitsetajad
on aetud kohvikutest ja
kontoritest tänavale
olen minagi ajas olemiseks
otsinud endale luule jaoks ruumi
enamasti olen seal üksi
harva eksib sinna ära
mõni parm õlle jaoks
küsima rah ..... Loe edasi →

Rohkem ma enam luuletusi siia üles ei riputa. Aitäh, kõigile neile, kes viitsisid neid lugeda. Ehk pakkus pisukest huvi.

nagu poleks elugi
olnud midagi muud
kui üks lõputu
ajalehe lugemine
mõrvadest
liiklusõnnetusteste
hinna ja maksutõusudest
olemine mitte midagi muud
kui politseiülemate kuningate
ministrite
panga- ja vangladirektorite
linnas teatrite ees
näitlejate hiigelpiltide
vahetumistest osasaamine

sekka kevad suvi sügis talv
rakettide stardipositsioonidele
viimine
mõned põgusad kohtumised
õnnehetke ootused
suudlevate tudengite
märjaks saamine
raekoja purskkaevust
aja hammasrataste vahele
et kättpidi jäi mõnel meel
ja muidugi majade
varjud täpselt samal koh ..... Loe edasi →

avarus oblikais luht silmapiir
kõik teisel pool jõge
veres poisiea piin
ära tahad siit
elu kui vanem õde
midagi ei lausu
käega vaid rehmab
sinnapoole kus asub kaugus

tsüklist „Poisiiga“
1.04.2021

aastaid kulub
enne kui taeva alune
saab äkki katedraaliks
mille ees tänus
olla põlvili maas
sellegi õhtu eest
mida öö juba raamib
hõõgumas kus pilvesöed
loojangu kustuv leek

19.03.
enne päeva ära mine
kui meeli puhtevalgusega
palves pole jootnud
käsi rinnale
selleks risti toonud
siis kui hommik üleni
on täitnud taeva alu ..... Loe edasi →

Sõja kaheksas päev

valgus tuleb ikka
taeva alla
ka siis kui ilmas
enam pole rahu
kergest kevadpilvest
oled lahus
päikse poole läbi kõdu
tõusvast sinilillest
elust endisest vaid
jäänud järgi tolm ja praht
põlemiste tahm
olemise miljon kildu
hing valust hirmust
päevi ja päevi vaid kiljub
*
suu on hakanud
öösiti igavikult küsima
mis on aeg mis inimene
kas Jumala
sisse- ja väljahingamine
milles arutult viibime
igavene olemine
hea ja kurja piiril
hele päikse kiirist
*
linnatäis poisse on juba
militaarkrematooriumis
tuhaks põlenud sealsamas
..... Loe edasi →

punased purjed

palju kordi lastele
õhtuti joonistasin
punaste purjedega
rannale lähenevat laeva
sinimerd selle kohale
kummuli taevast

endal nii kinni võtsin
poisiea kaelast
ema põlle paelast
kui lilleõide
ronisin ta sülle
millest ilma kaeda

laev hommikul
ankru hiivas
kui kaste oli maas
ma kaldal kaua
seista olin saand

Kohvikus

see võõras ilus naine
kord armsam oli
ei tee see enam haiget
sest tõuse pähe kohin
suu suudlema ei kipu
kallistama käsi
mis sest et meelde tikub
õnne värin
suu midagi ei enam küsi
veri päri mis sest
et meelde tikub
olnud õnne värin

Pangodi järv Petasmäelt

mets on võtnud kinni
ümbert järve kaela
hing jääb sellest kinni
hõiskab nutab naerab
ent sina pole järve vesi
mis peegeldab pilvi
kaldapuid
hoiab kalu salakesi
joodab kuppude
kuldseid suid
sinule on kaasa antud
iga päeva ühes pandud
ilu janu tõe palang
sõna palav
hingevalus silmavesi

oma armsamale

kuu paistis Su rindade pääle
olime eluga jõudnud
mere äärde
augusti hiigelkuu
muud midagi polnud
enam taeva all
kui Su rindade
kahvatu kumerus
öö hele tumedus

kuu paistis Su rindade pääle
valgus sosinaks häälde
pani hõõguma
vere kohmetuse
nii valus too valgus
oma otsatuses
ei olnud õhtus
midagi muud
kui mere kohal
see hiigelkuu
me üksteise janus
keha ja suu