lille
mõned pildikesed suvest
on igal õiel lehel oma kulg
taeva all sa lahus oled sellest
samamoodi eemal sinust
vihm ja muld õnneks mitte
meelel päikse kuld
*
metsviinapuu veretamise
ritsikate siristamise kõrvale
jasmiinipõõsas
mida on mul lisaks sellele
suvepäeva anda
jõeäärse kalda pilliroos olemine
apelsinikollaste kõrvitsate paisumine
astrite jaheda õitsemise kõrvale
aias peenral
kiirteed MacDonaldid pangad
pilgeni asju täis kaubamajad
igaõhtused mõrvad ekraanidel
inimese üksildus metroode džunglites
igikestva armastuse igatsus
ritsikad augustiöös
oma hõõguv .....
õhtu maal
kuu küpse odrapõllu kohal
rohi kastest märg
nii juba mitmel õhtul
hetk kui tarus mesikärg
meeltes ammu unund lõhn
üksik ritsikas
üleni vist siis
kui olin alles laps
tee ääres raudrohu
valge õis helendumas öös
männimetsas veel vaid alles
vaigust lõhnav päeva hõõg
see valgub õhturahus
omasoodu verre
jääb sinna ööks terveks
*
mu sõrmed janunesid
Su puudutusi
üle riigipiiride
lumiste mägede
nad ulatasid unes
üksteisele käed
me silmad seda näeks
me selle sisse jääks
vihmane päev, vaataks ka mõne hetke sisse
Alguses oli Sõna
sajab vihma tüütult pikalt
Sõna tule jälle õeks
istu koos minuga kõrvu lihtsalt
ole kuppudes voolavaks jõeks
vaata kuidas igas tilgas
valgust kukub rohtu maha
Sõna vihma lähelolu
meel mul tunda tahab
hetke laiali seda
peoga kõikjale jagab
üks meil kodu
üks meil sinuga kodu
mu päevitunud käel
roniv sipelgas
tee äärses tolmus
verev kurereha
õitsema hakanud takjas
suvetaeva valge pilv
järve kohal päevast
järgi jäänud kauge eha
üks meil kodu keskpäevaks
rohus kuivav kaste
teeäärsed suured kased
traadil kraaksuv vares
küla keskel
pesal alles tiibu saputavad
kure pojad
aias varju otsiv rohukonn
palavusest aknalaual
toas magav kass
Sina kes Sa emaüsas kannad
hellalt oma last
parem on, kui Sa ei loe neid ridu
ära ütle mulle suu
varsti ilma jääd
leeklillede hullutavast
lõhnast taeva alusest
vaid saab närtsinud
hetkete ruum
lahkunud kust juuli kuum
silm ussikeele õitest
tee ääres otsima hakkab
suve kõrget taevasina
vihmases septembris
*
ära loe neid ridu
ma ei taha et saaksid kurvaks
suvi on siiski eelkõige vabadus ja rõõm
*
Su suudlusest igal õhtul
kahe käega hoides kinni
ümbert Su kaela
tunnen hing on alles
kergeks muutuvad
kõik me vaevad
kui elu nõnda täidab aega
meil antakse sääraseid
hetki kalleid