lille
nii on juba kord
räästate tilkumiseni
ojade voolamiseni
lumiselt põllult alla järve
pungad oksal palitus
metsad raagus
nii on juba kord
talvel puude saatus
taludes suve kaotust
uue kevadeni
olla tardunud morn
justkui emata-isata orb
*
Ühel kevadtalve õhtul
talv otsa meel hoidnud
end on lume valguse
ja puhtuse ligi
selles katedraalis
hiigelsuures
kordagi ometi
käinud pole pihil
mõne hetke vastu
nukralt liibund
tasse arutuna kiindund
isa lapsepõlvest
meel poisieast kaasa võttis
ei mitte selle hambad igal
õhtul oleksid pestud
korpas jalad teki alt väljas
enne öörahu kraani
kasvataja valvsa
pilgu alt läbi oli käinud
öökapis riiul voodi kõrval
korras sokid nõelutud
voodil tekk hommikuti
peoga sirgeks silutud
vaid see sai su lapsepõlve aardeiks
kui aias potsatas rohtu udus klaare
läbi kõrvetava kaste
lehmade järel läksid palja jalu
päikese tõustes karjamaale
suure poisina istusid veel
vahel mõne kasvataja süles
tõusta ei tahtnud sealt üles
viimane kärbes
suvest kinni hoiab
toas akna klaasil
viimane kärbes
käsi ei tõuse teda
piitsaga lööma
kaelgi päevas pead
kordi vaatama pöörab
suu ära ütle
seegi suvi on möödas
see kaugeks saab
veres mis lõõmas
*
ainult kase ja vahtrate kuld
päikese käes
meenutavad et suvi oli ilmsi
nii taeva all kui veres
igal hommikul öelda
sain talle rõõmsalt tere
hetk sellest õnnest
ei täitu iial sellest
enam nõnda hing
kui käsi puudutas
kogemata Su õlga põske
sõnu kuumi sosistas siis
Sul kõrva mu janus meel
pilk õitsemisest säras
me olime kui arust ära
me armastuse kuldne valgus
hetk sellest õnnest
kui veelkord päevas tarduks
lillede õitsemisest
lillede õitsemisest
jäämas juba oled ilma
puudel lehtede kahinast
valgetest rünkpilvedest
mida otsida unustavad
peagi silmad justnagu
polekski neid enam ilmas
mida on mul peale hakata
aina varasemaks päeva
tuleva hämarusega
hea et maja taga alles on
mändide igihaljas käharus
sügavas talves lumiste
okste ehmatav vähratus