lille
Järgi
Pärast esimest tuisku
silmapiirini maa on valge
soe suurrätt l õlal akna all seistes
mind haarab jälle nukrus
miks inimeste seas
või olla olla sama helgus puhtus
mis praegu aias põllul metsas
lumega kevadeni kestab
mälu hetketeks lahti sõrmitsedes
äkki imestunult leiad
sellest õnnest kordagi
sa elus veel pole nutnud
hing tänus kaasa nuuksund
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
Pakane ja päike (A.S.Puškin)
kui hallis hämaras
novembris korraga
on pakane ja päike
ilmas uuesti on
värvid varjud
teel jäätund loik tagasi
saab läike meel läeb
heledaks ja kergeks
selgeks kargeks
sa ära ütle ainult
seda meiega teeb
lihtsalt pilve tagant
täna välja tulnud päike
see unub
kellalöök tornis
õhtusse kuulutab
päev otsa sai
jah ka täna hing
haigeks jäi
tee mulle lihtsalt pai
silita peoga põski
mu juukseid
mahenda kurku
tõusvaid nuukseid
hetk hetke kõrvale
kuni tund siis päev
saab elu täis
ja ongi ära läind
see unub sa elu imet
ka täna oled näind
ilmas imelises
õhtuni ringi käid
pärast näitust
läheb kortsu
vähkremisest ase
tunde magada ei lase
Konrad Mäe maalidel
suviste Saaremaa
pilvede hõõgumine
Norra sügavsinised mäed
nende värvide põlemine
mis kesta võib hommikuni
neist välja tulla lõpuks aitab
akna taha aias õunapuu okstel
alles jäänud lehtedele langev
esimene valge märg lumi
nii lõuendil kui taeva all
ära olnud suvi
