lille
maiööl
nagu kuristiku serval
seistes vaatasin
õunapuu alla kukkunud
kortsus tulpide õielehti
käsi neid matta tahtis
meel mitte
mitu päeva nii ootasin
kuni õitelumi enda alla
viimaks nad mattis
*
valgus kardinate vahelt
magada ei lase justkui
Linnuteel asuks ase
jaheduse eest peal tekk kare
mida peale ma hakkan
selle kuumava padja
valge juuni õites ilmaruumi
puudel lehtede suureks
saamisega selle otsatu
joobumusega
ei iial sellest loobumisega
laseb lihtsalt selles olla
ööjahedusest
hommikupäikeses aralt
avaneb võilillel õis
mu silme all
valgust jooma hakkas lill
kui otsa sai aeg pime
sünnib õitsmisime
hea et meel anda ei taha
sellele hetkele ühtki nime
mul lihtsalt laseb selles olla
ringi ei kolla ei ütle nüüd mine