lille
Järgi
Tartu, Raekoja plats
Suudlevad tudengid Raekoja platsil
jahutab igavesti teie embust
purskkaevu jahe vesi
möödujais äratab lembust
nähes niimoodi teid kahekesi
kade olen
et mind seal seismas pole
hõõgvel huul ja pale
kurgus ohe
raeplatsist üle minnes
teid peatun vaatama
siiski vahel
saamaks rõõmu teist kahest
möödund armu nii veres äratades
hetke kuldseks säratades
oo helde suvi
oo suvi ära mine
veel verest ära
võta taeva alt kaasa
lillede lõhna
värvide sära
valguse imelise
asemele anna
öö pilkase pimeduse
las voolab veel mus
kuldsetes kuppudes
koduküla jõgi
hing arutuna olla
õitsemise ligi
nii juua õhtuni päikese kiiri
tunda päeval haihtuvad
pilvedeks piirid
vares
mu unest üles äratas
vares kes pärast vihma
koduteel nokk lombis jõi
see hetk
ta ilma lähemale tõi
mind nähes kraaksatades
lendu tõusis
tiibadega eemale sõudis
nii üürike siis ongi
kohtumine linnul inimesel
üks kraaksatus
siis maandumine
maantee ääres posti
otsas traadil
13.07.2022
veel juulist
kardinaidki pole ees
kui suvve avatud on aken
meel üleni ta sees
umbselt raskelt
seesama küpsemine
mis aias põllul
õunte potsatus rohtu
valguse tulva sisse minek
kuis veri sellest vahel kohkub
su võtab endaga
lihtsalt kaasa
nagu puudelt lehed
päikse käest aasa
halladeni saadab
oo suvi helde
ära räägi veel verele
sellest
*
kui palju kordi
suu aega anund
hetk tardu
meel liialt vähe
joonud hardust
kustutada pole saanud
veel ilu janu
siis arutuna pillan
ta äkitselt käest
hing et kiljuks
valu käes
täissuvel
kus oled siis Sina
kui maa peal taas on suvi
liblika tiivalöögis
lahti läinud lille õies
mis mesilase lennust
õõtsub päiksega valguse vihmas
pilliroo kõrgetel vartel lehtedel
tuulega järve kaldal
odrapõllu siidjas lainetuses
jasmiinipõõsa lõõmas
valguse pillavas õitsemises juulis
ja ma midagi teada ei taha
et aeg seda kõike võimukalt
valvab kus üks hetk lõpeb
teine algab
06.07.2022
selliste valgete ööde ajal
selliste valgete ööde ajal
ütled kergelt endale
õena emba suve
seda kes vastu tuleb
ööl ukse selja taga suleb
ära võtab hommikuni une
*
ära mine veel ära
akna tagant
mu valgete ööde rõõm
ma magada ei taha
hing saab vabaks
kui veres selline
suve õitsemise lõõm
lumeni alles
nende hetkete hõõg
kurgus nende ilu sõõm
*
