lille
Järgi
Sula
mis rõõm kui
hing saab viimaks
talvest vabaks
põld lumes enam lama
meeled tardumusest
äratab oksal paisuv pung
verel unund sund
nii pärani kevadele lahti
on iga päikest joov tund
*
on lumi läinud
kõik lombid
täis on taevast
nüüd käsi kinni võtab
puude kaelast
saab vabaks viimaks
talve talumise vaevast
limpsab meelte
soojaks läinud põski
rõõmsalt kevade kare keel
ikka veel ja veel
16. 03. 2023
Teel lomp
nii puhas nii hää
tunde vaatama jäädki
kulus heinamaa
kuis päikest joob
sina temaga koos
lume alt vabanend maa
päiv nõnda helde
õhtuni hetke seda loob
*
teel lomp
kase oksal vihma tilk
ja ma ära ei saa silmi
taevas täis kui
valgeid pilvi
räästas laulab
solk-silk silk-solk
mu lapsesuu küsib
kuidas see taevas
küll külateel lompi
ära mahub
tee ääres oksad
raagus puult
Emajõe vette need
valged kohevad pilved
mida Peipsi poole
vees puhub tuul
elanud olen mõnda aega
Ikka veel sellest aru ei saa
mis siis et vaatad seda
taas ning taas oled
lombi kõrval kükakil maas
kevadtalves
jah mind täidab rõõm
kui räästas majal
päiksest tilgub
keskpäeval trepp
lumest puhtaks sulab
kõrrel tagasi on lumel vari
kössi vajub hang
vahtra all täitub pang
mu suus jälle
karge kevadsõõm
öödes tagasi hõõg
veri sädemeid pillub
hing õnnest kiljub
et haljendama hakkab rohi
taas kõrvus lehekohin
seda jälle juua
lõputult tohin
