lille
ära küsi
närid Sa ikka veel
küüsi kedagi oodates
mind nähes pilgu
lööd maha käed
peidad selja taha
kui uuesti otsast
saaks alata
mis katki ära salata
*
ülal vihmaks
küpsevad pilved
kase all rohus
lipendab okstel
noorte lehtede vari
ära küsi seda miks
vahin mulle täna on
tarvis verest läbi käiks
mairoheliste lehtede
kahin unund õnnevärin
suvehütis
meel tagasi on
suvehütis kus tuppa
kostab käo kukkumine
ees kevadöösse minek
oled jälle üleni vaid
sina ise hinge
lehtimise imes
*
lausuda hommikul
tulpide avanedes
tere mu armas kallis
oled päeva minemas
valmis ka üleni
pilves halli kus akna all
varisevad pojengid
astrid ootavad vihma
suud lahti sinagi hetki
endasse enam ei ahmi
võilillede kiiskav kullendav nurm
linnast rongiga tulin ära
jõe voolamisega kuppudes
saada tahtsin üheks
penikeelte vahele
kõrgesse roogu kaduda
pilvedeks vees
aduda on teinegi kulg
taeva all mille omaks võtab
inimene vast alles siis
kui pea on hall
koos olla võililledega
päikese joomises
pojengide pillavas
õitsemises enam
öö et pole pime
sa maha jätad oma nime
kui pähe hakkab
sirelite unund lõhn ja
kobrutav hurm õhtuni
võilillede kiiskav kullendav nurm
elu heldus korraga
sus muutub
üleni vaid helluseks
maiööl
nagu kuristiku serval
seistes vaatasin
õunapuu alla kukkunud
kortsus tulpide õielehti
käsi neid matta tahtis
meel mitte
mitu päeva nii ootasin
kuni õitelumi enda alla
viimaks nad mattis
*
valgus kardinate vahelt
magada ei lase justkui
Linnuteel asuks ase
jaheduse eest peal tekk kare
mida peale ma hakkan
selle kuumava padja
valge juuni õites ilmaruumi
puudel lehtede suureks
saamisega selle otsatu
joobumusega
ei iial sellest loobumisega