lille
laseb lihtsalt selles olla
ööjahedusest
hommikupäikeses aralt
avaneb võilillel õis
mu silme all
valgust jooma hakkas lill
kui otsa sai aeg pime
sünnib õitsmisime
hea et meel anda ei taha
sellele hetkele ühtki nime
mul lihtsalt laseb selles olla
ringi ei kolla ei ütle nüüd mine
selles pillavas kevades
liblikas lendas mu
akna alt mööda tagasi
aias on õunapuu vari
kuidas küll tahan
ma neile poleks võõras
mullegi keegi neist
kunagi pilgu pööraks
selles pillavas kevades
hing üksi ei oleks
süda kuulma ei peaks
ta sügavat ohet
elu sul emana ütleks
lahkuda tuleb juba uksel
sellest hetkest kohe
Gerli värsse lugedes
sõnadele anna valu
klahvidele pisarad
palju kordi seda palu
kuni sellest tühjaks saad
uuesti näed lillel
õis on läinud lahti rohus
pilk jääb kinni
kase valgel tohul
päike paitab heldelt põske
uduna hajub ilm rõske
üle pika aja meel saab
pisut rõõmsaks
linnu sule kui leiad maast
miski selles hommikus siis
enam pole külm ja võõras
vihmast halliks läinud laast
/ lihtsalt vedelema jäänud laast
maihommik
mesilase lennust
kõikuma hakkab
rohus võilill
tuulest õunapuu vari
päikse soojast kirsil
oksal avaneb õis nii kaua
seda oodanud oled et
sellest rõõmust tihkuda
pisut hääletult võib
pärast pikka halli talve
et õitsemine
põsed õhetama lõi
meel seda hommikut
ahnelt jõi
toom lemmetas Tartus
*
toom lemmetas
oli mai hing
kauaks haigeks jäi
sellele ajale käsi veel
unes vahel teeb pai
kevadest joobunud Tartus
kus otsisin tõde
armastust tarkust
veri aastaid Su hellust
tunda sai
võõras oli Sinu kartus
arguski veres haihtus
Su hellus ainsana
on ilmas alles
selles otsatus
lumevalges talves
kus silmad vahel
veekalkvel
suu Sinu pärast palves
aeg unub sootuks
paisub täheni hetk
kui taeva alune
puhtevalguses hakkab
jooma valguse kuldset mett
sellest oksal suureks saab leht
sinagi päikesest joobud
helerohelisest kevadest
hing millestki enam
nüüd ei loobu
olemas et aeg tal unub sootuks
kui õitseb lill lehtib mets