lille

las hing läheb hukka

pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse

hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas

ema jälle on õhtu

ema jälle on selline õhtu
kus tahan et teeksid
mulle pai nukrus muudkui
rõhub hing on katki
valu mu jälle kätte sai
mis siis nüüd valgus
äratab hommikul üles
silitab põski ja varbaid
nii palju on tagasi ilmas
seda mida kardan
mu juustele pane
oma käsi armas
nii puhas nii harras
ma elada ei kardaks

vahel mõtlen

mu viimseks sooviks jääks
annaks Jumal
ka teises ilmas Sind
sama puhtalt armastada
Su hinge kaelustada
Sind varvasteni kallistada

lumesadu aprillis

lume valgust
ülalt alla sajab
kõik on vait ja vaga
ilm justkui tabas
alles siis kui sadu
lõpeb taevas
uuesti saab vabaks
meel sellest puhtusest
pelglikult araks

rõõm õhtuni

rõõm õhtuni
mind nüüd täidab
koos pungadega okstel
hing heldet päikest joob
nii olla saame kaua
lehtimises koos
kus kevad hetki
kui vastu klahve noote
sõrmedega trummeldades
vihmast kergelt loob

mets lehtimise
järv jää vabanemise
tee pori kuivamise ootel
ainult sookurgede trompetihääl
üleval pea kohal õhus
soosonnis kiivitaja kaeblemine
annab tunnistust sellest
nemad on kevades kohal
metsa all lume asemel
sinilille päiksest pärani õis

põõsa alla matsin
punase kõhuga leevikese
oma talvepäevade rõõmu
õitsev jasmiinipõõsas
suvel teda leinaks
endasse peidaks
eha killuke hõõg
ilu kurb sõõm
mullas nüüd kustub

Plikana

Sa puhtevalgusena
mu päeva tulid
kui juuni valge
õites palav juuli
pilk kaua otsis
poiste seast
Su silmi huuli

neid hetki palju oli kuumi
kus patja nutsin
et suu Sind suudlemata
jätta suutis
öö piinaks muutis

Sa vahel nüüdki
päeva valgusena tuled
kus kestab edasi
me igavene suvi
haiget tegev juuni

näha tahan

aias õitsevad nüüd
lumikellukesed
Emajõgi täitub tulvaveest
vihm aknaid tihti peseb
ja kevad räägib minuga
lehtimise salakeelt
nirele mäest järve
mis voolab suu lausub
küll ma järele tulen
mine sina ees
näha tahan kuidas
kokku saavad pilved
oja järve vees

esimene rohi

nagu lapsel pead
käsi silitada tahtis
kulu sees esimest
rohelist rohtu
hing millest kaua
oli olnud lahus
saaks otsa see
talv läbi kurgus
olnud janu