lille

esimene rohi

nagu lapsel pead
käsi silitada tahtis
kulu sees esimest
rohelist rohtu
hing millest kaua
oli olnud lahus
saaks otsa see
talv läbi kurgus
olnud janu

jah ma ära ei tundnud

elu ees põlvitades
muud ei anuks
selle valu uuesti
ära talun
jah ma ära ei tundnud
hinge õide puhkemise
esimese armutunde
suudlusahne ime
selle leegitsevast valgusest
ent kaua olin haige
palavikus vähkresin
sosistasin Su nime

kõik me ootused
puhtad puudutused
see möödas mu rõõm
mu hinge valu
kuidas seda tagasi
igavikult ka ei paluks
puhtevalguseni
ei piinleks õnne janus

Oma pisipojale

nii palju ilu valu
on ilma sees
küll leiad sinagi
kord nad eest
seisad päevas
süda janus
silmad vees

ja ongi hea
veel küsima ei pea
kuhu minna
nelja risti teel

kust teavad sinilillede juured
talv saamas on otsa
mulla alt tõusta
tuleb ilma üles
olla maa hiigelsüles
tuult ja päikest kus kohtab
taevas on kummargil
kõige üle elu hoidmisest
ka sina ära ohka

kui aeg saab täis
on lumi läind
kaob järvelt jää
kraavist hang
kasemahla
täis saab pang
lihtsalt olla on hää
hing et enam
pole talve vang

Lillepeenar lume all

tean sa ei kuule seda
öösel laps mus patja
vahel nutta tihub
üles otsib unes
Sinu pihud
päevapaistena
mu hell ema

nüüd lumi sulab
tuleb taeva alla kevad
ainult sina ei näe
iial seda enam

tee õieni veel ees
on väga pikk
peatu selleks vahel
peenral pilk

vahel sõnadest
saavad õed
kuldsetes kuppudes jõed
kus kõrge sinitaevas
vees voolavad pilved
sind võtavad endaga
kaasa nagu värvitud lõuend
põhjatu raamat

on luule tuhuvaevad
kuhu su päevad ja tunnid
pilvena kaovad

Taeva all

mets raagus
põld lumest paljas
varese harv kraaks
üksainus suur
päikese ootus
kevadvihma
unund krabin
taeva all
heldeks emaks
uuesti saav maa
otsas lõputu talv

viimaks ometi
kõik aknad käsi
majal pärani kisub valla
päike päeva valgust
tulvaveena kallab
otsas see hämar
lõputu talv madal hall
tuba täidab
esimese kärbse lend
hangede vahelt
ma otsima pea end

kõik mus niriseb ja vulab
lume alt välja sulab

talvest lahkudes

põllul lapitekina
lumest järgi vaid
viimsed valged siilud
veres üles ärganud
puhtuse janust
meelel ammu
ununend siirusest
hing nende vastu
vaid korraks talvest
lahkudes liibub

*

põllul lapitekina
lumest järgi vaid
viimsed valged siilud
talv otsa olnud
lumevalgus puhtus
ka öös pimedas
teel libedal

hing nende vastu
tänuks siiski korraks
lahkudes liibub