lille
kuu kahvatus kumas
mets raagus
lumine külatee
millal see valge väli
ükskord üles sulab
suus küsima hakkas keel
lõo kõrgel lõõrini
lumega ole nüüd koos
silitab põske
lohutab tasa meel
*
maadligi hall taevas
varesekarva talv
kevad tuhude vaevas
veel niipea kinni
hoia maa kaelast
*
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
kaldapajusid järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
põõsastele koos
kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga hommikuni
vaikimiseks
üks hääl sus kuni lausub
mine ära enne kui algab
päris pime sina oled siin
vaid külaliseks keegi sult ei
küsi isegi su nime
mine ära koju
maal kui voolu pole
kuskilt aastate korra alt
tuleb meelde
kuidas vanaema
õlilambil tahi keeras
väikseks puhus
lambi kustu
öö ja pimedus tuleksid
tuppa lapse silmas kestaks
magus uni hommikuni
ega ma hästi siis aru ei saanud
taht alles suitses kust tuli
äkki tuppa pimedus
aastaid võttis enne kui mõistsid
see pole midagi muud
kui üksnes valguse puudumine