lille
mulle saadetud luuletus
ole õnnistatud hoitud
armsaim tüdrukute seast
kes mul segi kord ajas pea
teiseski ilmas
seesama igatsus
valu karje
hingede üheks
saamise soov
elud kaelakuti koos
on mindki oodatud
mu pärast õhatud
mu värsse suule tõstetud
padja all hoitud
kümneid kordi loetud
mu juukseid Su sõrmedega
hellalt soetud
Veel mõned read plikaeast
ikka veel unistad pimedas
huulte puhtusest
näo piineldes surud patja
nutma puhked
akna all seistes
kuupaistega alanud ööst
vaikus hõbedane rohi
tähtede vöö nii hele kuu
lugematult taeva
kuldseid kirsse
öö mustal sametil
mis hiigelsuur
*
käe sõnade kirjutamisest
vabaks lasi otsa saanud
paber
karile sõitnud riim
varem oleks pidanud
juba tegema seda
see oligi liigne piin
õhtu maal
kuu küpse odrapõllu kohal
rohi kastest märg
nii juba mitmel õhtul
hetk kui tarus mesikärg
meeltes ammu unund lõhn
üksik ritsikas
üleni vist siis
kui olin alles laps
tee ääres raudrohu
valge õis helendumas öös
männimetsas veel vaid alles
vaigust lõhnav päeva hõõg
see valgub õhturahus
omasoodu verre
jääb sinna ööks terveks
*
mu sõrmed janunesid
Su puudutusi
üle riigipiiride
lumiste mägede
nad ulatasid unes
üksteisele käed
me silmad seda näeks
me selle sisse jääks
mu kirju ära puutu kallis
mu kirju ära puutu kallis
hing neis on
nagu lume all lilled talvel
nad Sinu poole juba
tõusnud on palves
mu kirju ära kustuta kallis
käsi ära ole selleks valmis
*
Su hellusega täna
üle kallan nagu
lapse päikses
pesen puhtaks
hommikuni und Sul valvan
nii palju Sind on minus
las ma sellest õnnest
patja tihun
rõõmuks õige pisut
hinge surutõrres
enam ei taha
hinge surutõrres
sõnad kääriksid veiniks
nagu küpseid viinamarju
jalad üles-alla selles kahlaks
pressiks verevaks mahlaks
veiniks laagerduma keldris
suu vaid silma vaadates
Sulle sosinal kõrva lausuks
oled üleni armas
nii huuled kui varbad
ema jälle on õhtu
ema jälle on selline õhtu
kus tahan et teeksid
mulle pai nukrus muudkui
rõhub hing on katki
valu mu jälle kätte sai
mis siis nüüd valgus
äratab hommikul üles
silitab põski ja varbaid
nii palju on tagasi ilmas
seda mida kardan
mu juustele pane
oma käsi armas
nii puhas nii harras
ma elada ei kardaks
rõõm kevadest
kevadeid vaadanud olen
kuidas raagus oksal
pungast suureks kasvab leht
päiksest lillel avaneb õis
endamisi imestades
ikka veel meel tänus
seda puutuda võib
ainult suu ka tähti
öösel aknas nähes
enam ei küsi miks selle ime
Looja küll ilma lõi mu päeva tõi
lihtsalt seda janus jõi