lille
laupäev sõnade seltsis
Maipäev pilgeni päikest täis
üle hetkete serva
päike hommegi valgu
neis pimedus kaota
nagu enne päeva algust
seda teeb
taeva all puhtevalgus
mina ei jaksa kui päevas
on nõnda palju tumedust
hing taluma peab
aja kibedust inimeste viha
elu vastu tigedust
üle hetkete serva
päike hommegi valgu
hing igavesti Sinu janus
seda hääletult anub
ühe öö read
Ühe öö read
nagu päev valgusest
täitub taeva alune
elu heldusest
see sinugi sees
muutub helluseks
tänuks olemise eest
aidaku meid selles
hinge puhtaks põletav
leek ka ajas
mis veel alles ees
*
kõik muu kui on
ära olnud
taas jõuad elu ilu valuni
tänagi seda endale
palusin
*
mis oleks õite ilu
kui poleks nende
puhkemist närtsimist
ööde kõrvetavat vilu
hingel sellega
toime tulemist
seemnete pikka ootust
vihmast märjaks
saanud mullas
enne kui päike
õied üle kuldab
*
nii palju surmi
üle elada
veel jääda el .....
rõõm
mis rõõm on tunda
öö jääb järjest lühemaks
taeva alune
pimedusest tühjemaks
valgust aina rohkem
tuleb päeva juurde
elu kaela ümbert
võtad kinni jälle kahe
käega
justkui ema sülle
peidad õitsemisse näo sa
õena su elu kohal
valge juuni
hommikuti uksel vastas
päiksest helde suvi
paitab põski huuli
plikaeas
ma salaja vaatasin Su tuba
kus vaas laual värskeid
astreid hoidis
kardinast aknal
hommik tuppa hilineb
patja mis igal öösel
puudutab Su tekki lina
kuum on saladustest
oli armas mulle see päiksest
kiiskav kohtumine
kapp nurgas laua ääres tool
mu oma kohmetus ja puna
kui äkki uksel õhetades seisid
me pilgud olid ehmunult koos