lille
parem on, kui Sa ei loe neid ridu
ära ütle mulle suu
varsti ilma jääd
leeklillede hullutavast
lõhnast taeva alusest
vaid saab närtsinud
hetkete ruum
lahkunud kust juuli kuum
silm ussikeele õitest
tee ääres otsima hakkab
suve kõrget taevasina
vihmases septembris
*
ära loe neid ridu
ma ei taha et saaksid kurvaks
suvi on siiski eelkõige vabadus ja rõõm
*
Su suudlusest igal õhtul
kahe käega hoides kinni
ümbert Su kaela
tunnen hing on alles
kergeks muutuvad
kõik me vaevad
kui elu nõnda täidab aega
meil antakse sääraseid
hetki kalleid
õhtuseid pudemeid
kuu valgus toas
nii õrn nii habras
nii puhas
hetk sama verele meenus
ära küsi vaid oli see kunas
mind valdab tänu leebus
et see öös ei neeldund
*
eha kustumist
sirelite õitseajal
järve kohal vaadates
suu äkki öösse lausub
ikka veel armastan Sind
Su elu kohal
kord maadligi laskudes
hooga üles kord tõustes
tiirleb kaeveldes
ärevalt endiselt hing
midagi kevadist
Linna pargis
armastuse algus
silmi tõsta ei julge
sõnagagi puudutada Sind
nii seisan vaikin
kartes näha
Su nägu õlgu juukseid
kuni keegi sesse
hämarusse tuleb
saan põgeneda
kui äkki õhku aetud lind
Sa punastamas
ei näeks mind
*
kase all kulus
taeva imetilluke kild
sinilill
öö jaheduse eest
õis keskpäevalgi
alles veel sulgund
millal sinul oli viimati
armumiseks julgust
sind haigeks tegi
ta valus hullus
*
kuidas saab olla inimene
üksi kui kallaste vahel
voolab jõgi
taevas täitub pilvedega
lehtib kevadel mets
õitseb .....
Tiibeti palveveskist mõeldes
seda hetke ära puutu kallis
ta niigi põleb tuhaks
tal seista lase me kohal
taeva all hallis las tuulena
ise ära kohab
me suus muutub palveks
pöörlevas veskis
läheb lendu siis
sooviga hing elus
veel temaga kohtuks
seda hetke ära puutu kallis
ta ise peab olema
lahkumiseks valmis
valguse, lehtede ja õite kevad
see hakkab pähe
kui raagus oksal
saab pungast leht
heleroheliseks värvub mets
tee ääres hõõgub sirelite hekk
kõik suur ja eht
nii lähedal
kevade tuhuvaevad
et suu sulle valjult hüüab
janus meelel
nüüd anna seda pikalt kaeda
mis rõõm nüüd minna
päeva uude
kui valgust aina
tuleb juurde
öö jääb järjest lühemaks
vähem aega pimedat
sa päiksest enam
pole lahus kui talvel
juurde anu valgust
kibedalt
mu öödes toom
mu öödes toom nüüd õitseb
meel üleni on sellest hele
taas kõik mus hõiskel
hõõgub hommikuni veres
ka mina olen seda sugu
iga meel kel ilu joob
kesk aja võõrast kulgu
nii ise endal hetki loob
kestaks kauem
vaid see valgus
tunde hullutav aroom
elu kainusele jalgu
jääks rohkem õites
valge toom