lille
mulle saadetud luuletus
ole õnnistatud hoitud
armsaim tüdrukute seast
kes mul segi kord ajas pea
teiseski ilmas
seesama igatsus
valu karje
hingede üheks
saamise soov
elud kaelakuti koos
on mindki oodatud
mu pärast õhatud
mu värsse suule tõstetud
padja all hoitud
kümneid kordi loetud
mu juukseid Su sõrmedega
hellalt soetud
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
Gerli värsse lugedes
sõnadele anna valu
klahvidele pisarad
palju kordi seda palu
kuni sellest tühjaks saad
uuesti näed lillel
õis on läinud lahti rohus
pilk jääb kinni
kase valgel tohul
päike paitab heldelt põske
uduna hajub ilm rõske
üle pika aja meel saab
pisut rõõmsaks
linnu sule kui leiad maast
miski selles hommikus siis
enam pole külm ja võõras
vihmast halliks läinud laast
/ lihtsalt vedelema jäänud laast
jah ehmun sellest
Juunitanka
tee ääres leeder
üleni valgeis õites
rääk üksi sonnis
öös vaikust katki torgib
nii lihtne see õnn ongi
*
jah ehmun sellest
kui juunis heldes
aias variseb pojeng
tema järel peenral iiris
minema säeb end
kesk õitsmist pillavat
jääb äkki haigeks meel
kui jäänuks ilust ilma
tas kustuks õite leek
vastu varisenud õisi
hing lööks ära end
justkui ära läheks ilmast
kallis õde-vend