marent
Talvine
Keskhommik. Pärlid sädelevad lumel
Mu meel on tusane ja tume
On kõik nii vaikne värelev ja valus
On kõik need lapsepõlvelumed mälus
Puu heidab hõbedasi varje maale
Ei suuda mõtelda ma muule
Kui karges hetkes kaduvale heale
Mis sunnib külmavalus näppe murdma
Mis paneb talvepakast hinges tundma
Mis jäätab hinge, mõtted, teod ja tahte
Ning jätab jäiseid tuimi saari elulahte
Kas suudab sulatada kevadine päike
Neid kuhilaid kui saadab neile läike
Ta märtsi lõpus või aprilli alul
Ma loodan, anun, usun, palun
Mis üle jääb
On südatalv
On kaamos
.....
Enesehaletsus
Kohv tassis jahtunud
Illusioonid purunenud
Kössitan kui külmetav varblane
Püüan kokku koguda seda
Mis minust on järele jäänud
Küünal alusel kustunud
Plaat mänginud lõpuni
Mõtted tulge koju
Lootuse külvan uuesti kasvama
Aga vaevalt et tärkab ta taliharjal
Kui päikest nii harva näeb
Söed ahjus kustunud
Pisarad kuivanud
No kuidas ei saa nüüd enesest jagu
Kõrvus sosistavad
Ei saa ei taha ei suuda
Siia vist jäängi
Sõrmed külmunud
Mõtted külmunud
Suutmised külmunud
Kuni mu varigi põrandal kaob
Sest ükski valgusekübe
Ei igatse enam siiapoole .....
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Ja igatsedes lõõmab hing
Ja ehapuna sõõrub ümber helendava kuu
Taas peagi täitub aastaring
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Mu mõtteis mõlgub veelgi möödund suvekuma
Nüüd puitund poosis jällegi on pargipuud
Ja lõhnab veelgi hullutavalt humal
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Ja väisavad me tundeid sinkjashallid linnud
On nukrad mõtted külmapunal suul
Ja südameisse jäävad musta mure pinnud
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Kaob kõige vastu lembus kired huvi
Ja ergav helin kiirgama jääb selles vihmakuus
Oh millal tuleb taas s .....
Tuuletallaja armuke
Olen tuuletallaja armuke
Huulil õitseb mul üksindusõis
Teetolmu rändur mu kullake
Harva tunda ta hellusi võin
Kui ta tuleb siis sajab mu üle
Roosirahet ja suudlustevihma
Ja ma lembun ta õrnuste süles
Homse tulekust mõelda ei tihka
Kui ta läheb siis jälle on aega
Ja mus küpsevad mõtete marjad
Pihl akna all kasvatab taela
Sügisnukrana lõõmavad tarjad
Varatalvises külmas ta leiab tee
Tuleb koju toob võõrast lõhna
On nii tuttav ja tundmatu mees
Suudleb minusse elumahala
Maren Toom 1984
Öine peitus
Tühjas pargis kõnnib kõle nukrus
Raagus puudel kössitavad hakid
Veidi vaske kõlisedes kukrus
Sammukaja rütmi pooleks hakib
Linn on tardund nõiduslikus õudusunes
Sellel hetkel mil ma katkestan ta rahu
Kell taob tornis tunde unine ja kume
Mingil moel see lummus minusse ei mahu
Kuu on täna kummaliselt kooljavalge
Mõni täht kui ahvatledes kukub sünki vette
Valus tuul veab oma näppe üle palge
Vari laternate valgel heidab jalge ette
Pole mõtet otsida siit kodumaja
Selles linnas sündinud ma pole
Mida otsin mida oli vaja
Miks ma siia tulin unustanud olen
Kuskil .....
Talvepuudutus
Kahrutanud maa
Kõrgid kõrkjad
Liikumatud lehed
Valge tardumus üle kõrte
Hallisäbrune taevas
Ikka veel öiselt jahejäine
Keset pilvede ühtsust
Otse ehmatavkollane päikesetera
Kauguste hägus
Kuuskede tumedad nooled
Sihtimas päiksesse
Heinamail vaikne rahu
Leinakaskede peened oksaraod
Tardunult leinavad lehtede minekut
Kesk seda vaikust ja rahu
Külma ja kahu
Kodukollete soojendav suits
Tõuseb laotusse
Maren Toom 1982