rintska
Mida teha siis, kui sinu tulevik on tume,
siis, kui mingit roosat unelmat sul lihtsalt enam pole,
siis, kui juhe täiega on puntraks keerdund kokku,
tahaks tühjaks röökida end, hüüda miskit roppu...
Suitsuotsa süüdates ma rapsin vettind tikku,
üheotsapileti siis ostan minevikku.
Möödanikus püherdades ongi täitsa mõnus,
kuramuse tore tundub noorusaja võlu!
Endale ma kinnitan, et rohelisem rohi
lõhnas hulga helgemalt ja asju, mida tohib
öelda või siis mõelda, oli selles ajas rohkem,
ja et justkui saatuski mind viisakamalt kohtles...
Praeguseks on jäänud ainult me .....
Vananaiste suvi...
Noorukeste kevad...
Aga hinged kõigis
ikka helisevad.
Ühtemoodi lootus
ikka kipub rinda -
teise pihu soojust
et saaks sõrmed tunda...
Tardub üks,
siis tärkab uus
armastuse igatsus -
kevadtuules lehvib,
sügisvärvis sähvib...
Kuni inimene elab,
igatsus on ikka temas.
Nukrus avab oma laiad tiivad,
hingevalu laotub üle maa.
Kurvad mõtted rõõmu kaasa viivad -
tahaks takistada neid küll, kuid ei saa...
Omatahtsi käivad läbi hinge
veidrad hirmud, alateadlik äng.
Sünge pilvena on kogunemas pinge...
Tean, et võidetud on juba tal see mäng.
Mulle jäävad minu rõõmust riismed,
räbalateks kistud õnnest mälestus,
tunne, et kord naersin... Siis veel
surnud polnud minu unistus.
Su süda jäi suletuks
Sa ütlesid, et avatud on mulle
su õuevärav ja su koduuks.
Kuid lausumata jätsid, kuigi teadsin:
su süda - see jääb mulle suletuks.
Ma püüdsin sellest lausa sisse murda,
ei tahtnud näha sinu tõrksat meelt,
ma oleks võinud selles õnnes kasvõi surra,
mul´meeldis uskuda, et olen õigel teel.
Ma arvasin, et hõljun roosas pilves
ning selles äikest olla ju ei saa.
Ma lootsin, nähes sinu eemal ilmet,
et suudlustega selle peletan.
Kuid teadmine - see tuli, väga ehtne!
Ma lõpuks mõistsin - olen lihtsalt jalus
ja narri kombel kuljustega vehklen,
su käest ma olematuid .....
LIIGA VARA
Sa astusid mu meelde liiga vara,
see suvi tegi alles hoogsaid ringe,
mu ümber polnud müür, vaid nõder tara
ja värav kriipis oma roostes hinge.
Ma poleks tohtind lasta sul veel tulla,
veel pidanuks sind hoidma eemal endast -
ma teadsin ju, et võin sealsamas surra,
kui igatsus mu kohalt üle lendab.
Ja nii ma äkki vahetasin karva
ja raputasin haava peale soola,
ma tegin seda, mida sügisharva -
ma muutusin taas mustaks libaloomaks.
Kui sügisõhk on ehmatavalt karge,
siis minu hinge lõikub igatsuse kihv,
ja masohhistlik süda naudib tange,
neid kokku surub keha toore .....