ronja
Järgi
Puudutab hommikuvalgus.
Vanast saab kellegi Uus.
Lõpp neelab järgmise algust.
Mis oli? Ei reeda ju tuul.
Kes kellegi järele õhkab...
Mõnel on hooletu lend...
Kui voodi veel eelmisest lõhnab...
Sa petsid (ja enamjaolt end)!
On päevadel eilsetest varje
ja ajalgi ääretu kandam.
Veel kuulda on vaikusest karjeid...
Küll aitaks, kui oleks, mis anda.
Heliriin Puistamaa
Pilt.
Joonistades mälestusi paber neelab tinti.
Must ja valge. Tasakaal. Nii omane ja sujuv.
Ilu trikoloor lõi elu õigetpidi vinti...
Näis nii õige selge taevas. Pilved olid tuju.
Käsi maalib, gaas on põhjas. Lendasime ajas..
Pildile jääb tuules nautlev liblikate lend.
Kõike oli piiramatult (otsekohe) vaja.
Leidsime ehk mõndagi, kuid kaotasime end.
Oli see siis lihtsalt keemia, enne takti paus?
Puudutustest puudutatud näilisuse sarm?
Paber muutub tühjaks. Valge leht on (liiga) aus...
Olnud ilule koob pitsi valusmagus arm.
Heliriin Puistamaa
Oodatud lumi
Kell raskelt astus kesköö viimast tundi
sa minu kõrval vaatasid vist und
ma tundsin meid ja vabaduse sundi
nii lahkusin, et leida oma lund.
Vallutasin mitut moodi mäge
kukkusin ja üles tõusin taas
uus olemine, tunne oli vägev
kõik lõppes ikka ahastuses maas.
Rändasingi aastaid elujanus
mõnd leidsin, palju rohkem kaotasin
sai tühjust täis mu olemise anum
sängi puhtad linad laotasin.
Tulid jälle. Taas kord minu nimel
me voodis nägid väsinuna und.
nüüd mõistsin meid ja armastuse imet
siinsamas sadas igatsetud lund.
Heliriin Puistamaa
...
Su terves lauses pool vast oli tõde.
Näis õrnusteski sunnituse maiku.
Jäid endiselt ja ikka olid sõber.
Ma olin tasa. Armastasid vaikust...
Su pilgud tihti saatsid minu varju.
Ei vaadand otse silma. Jägisid.
Ehk olid lihtsalt vähesega harjund?
Sa tahtsid enam. Küllap nälgisid...
Veel tänagi end minevikku vaatan.
Sus palju näen. On halvast rohkem head.
Sa kandsid mind ja mina sinu taaka...
Kes väsis varem? Parem, kui ei tea.
Heliriin Puistamaa
Eluline olu
Õhtust rada hommikusse sõtkub väsind jalg
Varvastele astumata õrnalt komistab
Ühtne tõde kahestub, jääb „hea“ või ainult „halb“
Täna mõistus eilsest arusaama omistab
Suutmata end pidurdada robot naerab nukku
Ometi on mõlemad vaid osa mängutoosist
Olevik end koondab homseks aega- see jääb lukku
Tegelikult nelk ei muutu mõttejõuga roosiks
Kõik on liiga keeruline. Tegelikult mõistus
Ise tõrgub mõtlemast. On lihtsam voolul kanda
Üks lõi rahu, ometi üks teine ihkas võistlust
Võeti kõik. Ka sellelt, kellel polnudki ju anda.
Heliriin Puistamaa
Hea on ees
Kõrvalt vaatan sinu valu, lukku keerdund mõtteid
iga hommik tähendab sul elamise sundi
üritad pea püsti hoida, olgugi et lõkkeid
oled loobund kustutamast. Ootad viimast tundi...
Sa ei kurda, et on raske. Ütled: "Pisut sassis"
teeskled vahel naeratusi silmis valuvesi
libises õnn äkitselt, kui kiirelt mööda trassi
nõnda kiidad üksindust, kuid tahaks "kahekesi"
Sa ei usu. Unistused matad kaugel` orgu
Nii on kergem. Pettudes saab öelda: "Ma ju teadsin"
Ometi su silmad maas. Kas pea nüüd jääbki norgu?
Tegelikult hea on ees. Kui a .....
Tüdruk, kes teretas vaime
Üks tüdruk, kes teretas vaime
nuttis naeruseks vihmade veed
jättis hüvasti kokku kui saime
ometi teadsin- me kohtume veel
See neidis ei põlanud lõppu
hoidis südant ja liha ja verd
armastas võõraid kui sõpru
käis tuulega käsikäes merd
Paljud ehk naersid ta üle
öeldi ikka: "Nii läbi ei löö"
oli vaene, kuid vaesemaid süles
kandis hommikud, päevad ning ööd
Nüüd kuulates kurbuses sadu
see sosistab kuivanud taimes
kuulen samme, mis kõnnivad radu
see on tüdruk, kes teretab vaime.,
Heliriin Puistamaa
Kallis,
Lähen ära! Poole kuueks! Avastama õhtut.
Tuled töölt, siis olgugi see tuba vaikne, tühi.
Armuke? Ei. Ahmin lihtsalt aega, ruumi, õhku.
Iseeneses pean täna pühadeta pühi.
Kus ma käin ja miks ja milleks? On sel üldse tähtsust?
Kui ma ütleks: \"Vaatan tähti\"...Naeraksid ju siis?
Muigaksid, et minusugust pole varem nähtud...
(Tätoveeringu sul` teeksin- \"mina olin siin\")
Naudi sinagi. Jalgpalli.
See on parem sul´ kui seks.
Et ei läheks liiga kalliks, jätsin kirja...
Sinu EKS.
Heliriin Puistamaa
Andesta(n) su-mu valu
Andestan su lahkumise pinnapealse valu...
Ise tahtsid, ise läksid, sõrmus tagataskus...
Ütlesid, et olen tugev...küllap mina talun...
Jäänuksime sõpradeks, kuid sina olid vastu.
Kinnitasid kahetsust, kuid silmad püüdsid teisi...
Küllap minust saanud oli harjumuse jõud...
Ei ma küsind kulda, karda, lõunamaale reisi...
Ise kohvi voodisse tõin, ise pesin nõud.
Sõprade ees uhkustasid: "Mul on parim naine"
Järgmistega arutasid, kellel pringim rind...
Nüüd, mil jutud selgeks räägitud kõik lõpuks saime,
mõistan, semudele kiitnud polnudki sa mind.
.....
Võõras linnas, vales voodis, teise kaasa kaisus
panustades homsele ja unustades olnu
lubamatus olukorras, talumatus haisus
laiskus nutab taga elu, mida pole olnud.
Illusioonid endast loovad maalilise pildi
saatust taga siunates jääb kurku kibe nutt
keegi paneb kellelegi "Ära anda!" sildi
armuda ei olnud kiire, lahkuda on rutt.
Mõistus, teod ja tagajärjed. Rumaluse jõud
trots jääb nööri pingutama ümber kange kaela
eilses kand ja komistades puruks kukkund nõud
kriis, kui uppunul, kes karjub põhja lastud laevas.
Koduks muutub võõras linn ja olek üh .....
