ronja
kahekümnes päev
Oli vist novembri umbes kahekümnes päev
Pakane siis miinuskraade liikmetesse nõelus
Tulevase kodu võtme leidsin sinu käest
Armunud. Nii soe kesk talve. Veel ei olnud õelust.
Korter oli väike, andis täisulikku varju
Rohkem polnud vajagi, veel ruumi üle jäi
Meie ainult naersime, kui maailm ümber karjus
Tühja kõhu tundsime ka armastusest täis
Tahaplaanile jäid mured, kõik näis saavat õigeks
Me ei jagand lubadusi. Tundsime: "See püsib!"
Ajalugu paranes, sai terveks "heaga" võides
Nüüd on taas november. Kus sa oled? Ma ei küsi.
Helir .....
Kriimustused põlvedel jäid pakitama pisut.
Teate küll, kui kiirustades jalge alt kaob pind.
Nii ma kukun. Korduvalt. Kaob mõneks ajaks isu
järgi joosta nii-on-õige´l. Las nüüd püüab mind.
Nohuga võiks toime tulla. Tarbiks teed ja mett.
Annustades elamist on vaeva hoopis rohkem.
Pea läeb kaotsi, mõistusest saab vargsi meelepett.
Ise olen elu, mis mind liiga karmilt kohtleb.
Tunded, soovid, lihtsalt tujud. Kõike üle vindi.
Lihtne olemine tundub pööritustes igav.
Ehk on kuskil sulepea ja ilmselt leiaks tindi,
et saaks teha paranduse seal, kus oli viga.
Helirii .....
elulised keerud
Mõnikord lihtsus end painutab keerdudeks. See kruvib nutmises valu.
Vint vorbib südame verele pisaraist, ahastus ringutab öös.
Nii tahaks olla: küll hoiaks ja armastaks. Tunded ei ootamist talu.
Elu ehk ehitab mõningad müürid. Kui tarvis, aeg ära need sööb.
Sein meie vahel ei takista midagi, võtab vaid kiirust maha.
Aeg süstib igatsust. Niuete lähedal areneb ootusest arm.
Nägemisrõõm pillub korjatud kahtlused eemale mägede taha.
Elame aegluubis koos antud hetki. Priisata olekski karm.
Heliriin Puistamaa
Temale, kes hoolis
Kes su pillas teistele ja naeris, ennast pettis
Mõni vaatas unistades, silmadesse uppus
Olid sõbraks paljudele. Sõprusele settis
ühepoolne joovastus, mis sinu najal tukkus
Sa ei lasknud lähedale, hoidsid kindlat piiri
Jätsid ära „Mis-võiks-olla“ ennast-teisi säästes
Püüdsid mures hingedele päiksesooje kiiri
Vahel tühjaks elasid end aina kurbi päästes
Mõnikord sa armusid, kuid jätsid enda teada
Salamisi armastajaks elu sinu voolis
Aastatega muutumatuks jäid, nüüd halli peaga
Seegi sobib ideaalselt. Oled see, kes hoolis.
Võtaksid ehk mindki oma mantli .....
.
Pilke sai laiali loobitud. Mõned neist pidama jäid
Trajektoor viis nemad ohvrini. Tema vaid vaatas. Ja uppus
Algul ei leidunud muret (seegi vist kaunina näis)
Reaalsus lõi lootuse mõradeks, kuni see kildudeks kukkus
Kuidas võiks valutult elada? Selleks ei leidunud raamatut
Inimest polnudki olemas (sellist, kes vettpidi käiks)
Kuni jäi tänane tänaseks, hoiti ja vihati saamatut
Silmad jäid piiluma poolikult. Olu et Eluna näiks...
Heliriin Puistamaa
kurb lugu
Sündimata lapsele ei jõutud panna nime
Kätel kandmata jäi südame all hoitud arm
Elust, mis veel eile tundus armastuse ime
tänaseks sai õlgadele koorem. Lihtsalt karm
Kuhu saata valus tõde, matta hingest vaev?
Keda ootab magama nüüd väike võrevoodi?
Millal kuivab pisaratest triiki tõusnud kaev?
Kunas päike tundub jälle tõesti päikse moodi?
Pähe kuhjub küsimusi: „Milleks oli tarvis?“
Eilsest naerust tänaseks sai trööstimatu nutt
Ema paitab sündimata lapsest kõhul armi
Kauni lõputa jääb elu ilus muinasjutt.
Heliriin Puistamaa
.
Kord unistasin tugitooli süles
mul enesega oli justkui sekt
nii ehitasin mõtteis elu üles
teetassi kõrval sai must arhitekt
siis kerkis suurejooneline kindlus
ja mindki kaitses turvaline sein
kampaania raames „Õnnel allahindlus!“
rõõm naeratas, kus varem nuttis lein
kruus purunes ja kildudena laotus
mu unistustest konarlik eskiis
jäi ehitada elu keset kaotust
küll õnnestub, sest joonis lubab nii.
Heliriin Puistamaa
...
Ma ei taha, et sa ringi kolaksid mu ajus,
näitaks oma peeglist mulle minu peidet poolt,
raputaksid ärkvele mind räästa all, kus sajus
kraabiks ego marraskile piinlikkuse nool.
Ainult sina tead mind täpselt- juustest kuni maani,
loed must sõna-sõnalt sügavale peidet ridu.
Joostes enese eest ilmselt sinust lahti saangi.
Kes see oli, kes su vägivaldselt hinge sidus?
Oled hingepidi minu sugulase laadi.
Tulid ainult korraks, sellest peabki jääma arm.
Purustad mu kaitsva kapsli, rebid eest fassaadi...
Vaatan ennast alastuses. Peegelpilt saab karm.
Heliriin Puista .....
Andesta, et pidasin sind liiga nooreks!
Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks
Ütlesin, et meie vahel haigutavad aastad
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta
Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu
Nüüd ei tule Sina.Ja mu tühi süda kajab
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun
Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja
Kinnitasin -üksilduses öö on hoopis parem
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu-, hingesooja
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem
Andesta, et lihtsalt numbris nägin pelet .....
monotoonne argipäev
Väsinuna argipäeva monotoonsest vaevast
kõrbes otsin merd ja püüan leida oma laeva
higipiisad oma aega leemendavad näos
andke juua...janusse end kukuvad kõik käod
tülgastunud igapäeva monotoonsest jutust
kõrbelilled viimast janu joovad õhtu nutust
vihm end peidab pilve taha..alla miks ei saja?
kuivab lill.ja puu. ja leht. sest armastust on vaja
liiga palju jõgesid on vooland elumerre
liiga vähe elu jäänud Elusale verre
liiga palju õisi langeb janusena maha
väsinuna ei saa joosta silmapiiri taha...
Heliriin Puistamaa