ronja
Hea on ees
Kõrvalt vaatan sinu valu, lukku keerdund mõtteid
iga hommik tähendab sul elamise sundi
üritad pea püsti hoida, olgugi et lõkkeid
oled loobund kustutamast. Ootad viimast tundi...
Sa ei kurda, et on raske. Ütled: "Pisut sassis"
teeskled vahel naeratusi silmis valuvesi
libises õnn äkitselt, kui kiirelt mööda trassi
nõnda kiidad üksindust, kuid tahaks "kahekesi"
Sa ei usu. Unistused matad kaugel` orgu
Nii on kergem. Pettudes saab öelda: "Ma ju teadsin"
Ometi su silmad maas. Kas pea nüüd jääbki norgu?
Tegelikult hea on ees. Kui a .....
Kriimustused põlvedel jäid pakitama pisut.
Teate küll, kui kiirustades jalge alt kaob pind.
Nii ma kukun. Korduvalt. Kaob mõneks ajaks isu
järgi joosta nii-on-õige´l. Las nüüd püüab mind.
Nohuga võiks toime tulla. Tarbiks teed ja mett.
Annustades elamist on vaeva hoopis rohkem.
Pea läeb kaotsi, mõistusest saab vargsi meelepett.
Ise olen elu, mis mind liiga karmilt kohtleb.
Tunded, soovid, lihtsalt tujud. Kõike üle vindi.
Lihtne olemine tundub pööritustes igav.
Ehk on kuskil sulepea ja ilmselt leiaks tindi,
et saaks teha paranduse seal, kus oli viga.
Helirii .....
Su sisse murenesin raasukeste haaval
Su sisse murenesin raasukeste haaval
Piisk-piisalt lagunedes uueks, heldeks hingeks
Jäi kaugustesse ajalugu taamal
Sai uueks elutunne, rahu võitis pinged.
Ärkasin, kui koitis magus valu
Me vaimud ühinesid trotsimaks neid hirme
Las elan Sinu sees. Mind hoia seal, ma palun
Välismaailm jäägu teispool kaitsvaid sirme.
Su olemine ujutas mind ilmselt triiki üle
End tundsin uppuvat, kuid paranesid haavad
Sa kandsid edasi mind kaitsvalt, enda süles
Su sisse murenesin raasukeste haaval.
Heliriin Puistamaa
Oodatud lumi
Kell raskelt astus kesköö viimast tundi
sa minu kõrval vaatasid vist und
ma tundsin meid ja vabaduse sundi
nii lahkusin, et leida oma lund.
Vallutasin mitut moodi mäge
kukkusin ja üles tõusin taas
uus olemine, tunne oli vägev
kõik lõppes ikka ahastuses maas.
Rändasingi aastaid elujanus
mõnd leidsin, palju rohkem kaotasin
sai tühjust täis mu olemise anum
sängi puhtad linad laotasin.
Tulid jälle. Taas kord minu nimel
me voodis nägid väsinuna und.
nüüd mõistsin meid ja armastuse imet
siinsamas sadas igatsetud lund.
Heliriin Puistamaa
Lahkumine "viivuks"
Kui lahkusid ja ütlesid, et: „Viivuks!“
Kui lahkusid ja ütlesid, et: „Viivuks!“
Ei lasknud mina unistustest lahti
Nii lendas aastaid. Kiirelt. Linnutiivul
Ei olnud teadlikult mul Nägemiseks mahti
Ma kinnitasin- kõik saab korda, laabub
Saab tänasest uus päev ja siis sa tuled
Kuid homne- kas see üldse iial saabub?
Nüüd ajalukku unistused sulen
Ehk mängisid üht mängu inimkeeli
Ma arvasin, et kaotasin, kuid võitsin
Sain leida ennast mööda omi meeli
Sest hetkest kui sa ära „viivuks“ sõitsid...
Heliriin Puistamaa
Meie Kahe Laul
Kord härmalõngast sooja salli
koon sul ümber kaela
õnnepisarad laon näole siis
kui naer on nutt
pannkookidest täis pühapäev
joob argipäeva vaeva
maa peal on paradiis
ja elu muinasjutt
jäälilled igal hommikul
sul kingin terve talve
suvel metsamarjad nopin
teineteise auks
käsi südamel loen
armastusepalvet
las jääda helisema-
see Meie Kahe Laul.
Heliriin Puistamaa
kurb lugu
Sündimata lapsele ei jõutud panna nime
Kätel kandmata jäi südame all hoitud arm
Elust, mis veel eile tundus armastuse ime
tänaseks sai õlgadele koorem. Lihtsalt karm
Kuhu saata valus tõde, matta hingest vaev?
Keda ootab magama nüüd väike võrevoodi?
Millal kuivab pisaratest triiki tõusnud kaev?
Kunas päike tundub jälle tõesti päikse moodi?
Pähe kuhjub küsimusi: „Milleks oli tarvis?“
Eilsest naerust tänaseks sai trööstimatu nutt
Ema paitab sündimata lapsest kõhul armi
Kauni lõputa jääb elu ilus muinasjutt.
Heliriin Puistamaa
Pühendusega
Meeled valutavad Sinu kurbust, silmi
Mis Su katki tegi? Kes ei hoidnud sooja?
Võib, ma terveks ravin? Näitan metsi, pilvi
Lihtsalt luba olla Sinu uuekslooja
Täna lamad, kuna käia ei saa jalutu
Silmad pisarais ja ajalugu süles
Homme avastad- kõik halb on juba talutud
Las ma naeratan ja korjan Sinu üles.
Saad nõnda Nägijaks ja märkamatult taipad-
Kõik ei heegelda Sind valumustris vesti
Veel tuleb raskusi, kuid luba- las ma aitan!
Tulin selleks, et saaks jääda- Igavesti.
Sünnib arusaam, muu aeg seab ise paika
Varjud lahkuvad, sest iga ilm on vahelduv
Taas hakkad .....
Üksi, aga kahekesi
Üksi on mõnikord hea
koos olla tunduvalt parem
kaugusekartus, ma tean
oleme. hiljem või varem
igatseb käsi su pihku
minagi embusse, kaissu
hirmud? ma köidan need vihku
hoolin. ja usaldan vaistu
tunded, need annavad tiivad
igatsus. aga me lendame
aeg sõelub kividest liiva
võta ja jäta mind! ENDALE!
Heliriin Puistamaa
Andesta, et pidasin sind liiga nooreks!
Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks
Ütlesin, et meie vahel haigutavad aastad
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta
Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu
Nüüd ei tule Sina.Ja mu tühi süda kajab
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun
Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja
Kinnitasin -üksilduses öö on hoopis parem
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu-, hingesooja
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem
Andesta, et lihtsalt numbris nägin pelet .....