taavijarv
Järgi
Küll kutsub
Küll kutsub, küll kutsub
see kevadine hõng,
lume alt sulanud
kollakas-rohekas õnn.
Küll naeratab taevas,
küll kallistab puu.
See on Emake Loodus,
see on kevadesuund.
Rohked sulaveejõed
vallutavad teed ja rajad,
paljastades sügise tõed.
Meil on seda vaja.
Armastus käib mööda kummalisi radu
Armastus käib
mööda kummalisi radu.
Vahel end ilmutab, siis
tükiks ajaks jälle on kadund.
Vahel teeb haiget
ja vahel teeb pai.
Kuid iial ei küsi
kas piisavalt said.
Vahel ta jääb, kuniks hommikukohvi
ja vahel ta lahkub keset ööd.
Kuid takistada teda iial ei tohi.
Ka tema puhkama peab tööst.
Ei taha uskuda
Nagu elus
nii ilmselt
ka surmas
oleme tühised
Pole oluline
kui pikk me
elutee on
või kui
lühike.
Ei monumente
ei mälestusi
ega pikka
järelkarjet
Kuidas saakski
olla
kui terve elu
vaid
kummardame
teiste varje?
Mõni ei taha
oma rada
Mõni ei oska
püüda
Mõni kardab
ja ehk
sosistab
selle asemel
et hüüda
Hüüda
et oleme
vabad
vabad diktatsioonist
vabad rõhumisest
Vabad olla need
kelleks meid loodi
Sest ma
ei taha uskuda
et halliks massiks
meid loodi.
Meil on ju
ka erandeid.
Hea toogi.
Tunnel
Tunneli lõpus on valgus
sinna viib vaid üks tee.
Ühe maailma lõpp. Teise algus.
Ülim kiusatus on see.
Mis ootab seal?
Ehk tervis. Või hoopis haigus.
Kes ei proovi, see ei tea.
Tõde raske leida neis paigus.
Ehk rikkus või vaesus.
Kumbki suhteline mõiste.
Ehk uues maailmas pole aegu
vaid Olemine. Ei kaotusi ei võite.
Ma seisan ikka siin lävel.
Seljataga tuttav, ees vaid ere.
Siin ei taha. Siiski veel ei lähe.
Kõhklus meil veres.
Tahan küll ju uut
kuid vanast loobuda ei raatsi.
Anna korra veel suud.
Siis ehk rahu saangi.
