Varia luuletused

Tahan seda lilleõit endale
mille peal mesimumm sumiseb...

Vikatiga mees,muru tahab niita!
Vikatimees,sina ära oota!

Tark on olla kuradima hea
kahju sellest,et pole sünniga
kaasa antud...

Lobasuul on elu raske,
lobiseda ta ei saa.
Maski taga kinni loba,
piin on olla lobata.
Lobiseda on nii tore,
kuulajaid mul enam pole.
Millal ta lobises viimati,
enne kui lobisemine piirati.

Vaateratta peale ma
lähen mõtteid koondama,
vaateratas poolel teel,
pool elust mul mõelda veel,
vaateratas jõuab tippu
ja siis seisma jääb,
minul meeles mõlgub
ainult eilne päev.

Mõtlev inimene
ei nuta kunagi
Nuttev inimene
ei mõtle kunagi
End tühjaks nutnud inimene
mõtleb alati...

mööda seina ronib uni
ronib kuni
vastu tuleb ärkamine

Elukallidus on tõusnud
ütles tervishoiutöötaja
pani riistad kappi ja
hakkas streikima.

Kapp tundis ennast puudutatuna
kapid tunnevad seda reeglina alati.

Tuul tuleb,
tuhinaga.
Endaga kaasa,
üle ääretu aasa,
viib kive ja koltunud raage,
mis lahtiselt lebasid maas.