Elu luuletused

Elu aluseks on kuntst
mille puudumisel sureksime nälga
Elu on üks vingerpuss
mida rohkem naudid
seda rohkem vingerdad

Elu on;
nii ja naa.
Kord üles;
kord allamäge.
Kuidas sul;
on tuju.
Nõnda su;
trajektoor liigub.
Võta kõike;
rahulikult ja mõistvalt.
Hooli oma trajektoorist;
hoia seda tasakaalus.

Valge, valge, valgus...
Hele, hele, helgus...
Selge, selge, selgus...
Sõnadeta selgus.

Elu oma ilu
on elu enda võlu,
mis kannab läbi elu
kergelt oma õlul :)

Hommik äratab elu,
vahest seda ei soovigi.
Nii raske on südamel koorem
kanda hommikust õhtuni.
Nii pikk on hommikul ohe,
tuleb minna ja elada kohe.

Mina olen mina ise,
sina oled sina ise.
Kõik on eri moodi tihe.
Kõigil oma rada minna.

Mina õpin ühtemoodi,
sina õppid teist moodi.
Terve elu õpime,
kogeme ja tunneme.

Õrnõhuke on elu
hapram veel kui lilleõis
Ei võind iial ette teada
millal sellest aru sain

Kui õudne on sündida surnuna,
kui õudne on surra, sündimata?

Jah, ainult elu
midagi on väärt.

Elu on lõpmata kiire,
elutee lõputult pikk,
kord kui läheb see kiire
ja otsa saab lõputu tee,
veel on paigake,kus mõelda,
kui janused olime.

Ühel hetkel oled noor
Teisel märkad elu mõõdus
Järsku kadus nagu uttu
Sammus ära minevikku