Tundmatu atmosfäär

Pistad käe tundmatusse atmosfääri
Seal elab ta oma elu
viskab näppu,
on pingsalt rusikas
või heldimusest viipab rahulolevalt
valge kinnas käes.
Üha enam tõmbab ta enda poole.
Esialgu võtab käe,
lõpuks kogu keha.
Keha elab oma elu, mida
maalib enesele esialgu tundmatu kunstnik,
keda ise veel ei tunne.
Kes on olemas
Mille värve ja
nende imelist mängu on kokku sulades tunda.

— Raigo Veisberg
06/02/2014 Varia
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri