Artur Alliksaar luuletused
Kokku 16 luuletust
Tuleb ingel ja puudutab vett
Franz Kafkat lugedes
Sa veenad marru sukelduma laeva.
Surm heliseb kui muusika-etüüd.
Öö kaldal keegi valvet algab aeva,
kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd.
Sa oled igatsuse hiigelvõpe,
piir, mille taga hing on hirmust tumm.
Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb
hõõghetki laulma pannud lennulumm.
Sa oled karje vaiksest viigisalust,
kus vigastatud unelm ravib end
ja toibub pettumuse piigivalust,
et meenuks taas too targu ununend,
kui ammugi sind paaritanud paine,
mis seest on ängistav ja väljast umb.
Tuul tõukab sind. Sa poolitud kui laine.
üks suundadest on õ .....
Kuigi on nii palju lilli...
ÖÖsel nägin und ja unes meenus mulle miski.
Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased.
Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule.
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada
paremini kui sõna.
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pil .....
Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma
Saad korra rüübata,
kui algab lahtumine.
Käest
puruks kukub
kilgendav kristall.
Saad vaevalt süttida,
kui algab jahtumine,
ja uhmjat udu
ujub pahinal.
Hing kaugust kirgab veel,
kui algab ahtumine
ja piksed pimenevad
kahinal.
See, mis meid ligindab,
on lahkumine.
Öö.
Uni.
Õli vaikib tahi all.
Et elujõud on
ulmamahtumine,
ei enam
meelde tulegi vist tal...
Lahkühtimine
Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev naine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.
Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.
Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.
Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.
Sa oled jõgi, .....
— Artur AlliksaarSeitse etüüdi
1.
Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?
Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul julgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!
2.
Su südame sädemesammast
ligipääsmatul saarel
nägin otsekui nälgiva murdja hammast
all tõtakalt tühjuva taevakaare.
Kuidas ma sattusin randa,
isegi enam ei taipa.
Lained võinuksid kanda
praegu mu laipa...
Sosinal vestlevaid kive
kohtan kesk juurdlevat rohtu.
Õhtust, mis vihaselt pime,
kõiksugu o .....
Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga
Sinu andides,
kirerangides,
mõttetangides,
vaevlevais,
kaevlevais,
aimlevais,
raevlevais vangides
elab edasi vabaduse ideaal.
Olid ikka,
oled ikka,
jätkud ikka
igal ajastul ja maal.
Sügaval su sülelohus
malbub iga ülekohus.
Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal.
Oled tulihänna raksuv rünnak,
suuri varandusi varjav seek,
kihutab mu kihku sinu kämmal,
mis on loitev loits ja libaleek.
Vahel arvan, et ma sain su kätte
ja võin lõpuks täita hingekruusi,
kuid sa ühe mürgitad mu lätted,
et ma avastama peaksin uusi.
Ikka murrad sa just siis mu lille,
kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu, .....
Üksinduse randadel
Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab.
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga.
Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav imepära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära.
Mäletan, heledas hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi,
aldina valu ja valguse suhtes,
rõõmus, et tajuda tohin
kõike, mis tundeile tarmukust annab:
kevadepuhanguid noori,
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori,
pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil,
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.
Magu .....
— Artur AlliksaarAntidolorosum
Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
Kolm kosmogoonilist etüüdi
II
Sul on sada salaihu.
Igas sada salakihu.
Kokku teeb see kümme tuhat.
Luited ja luhad.
Leegid ja tuhad.
Kuhu meid uhab see püha puhang?
See, mis praegu nii lõkatab,
see, mis praegu nii rõkatab,
kartusi milles ei võpata,
see, mis praegu nii lõbusalt luikab,
see, mis praegu nii tuliselt tuikab,
kõigele üleolevalt muigab,
ükskord on tuskadetagune,
ükskord on valudealune,
ükskord on kinni vaevade vahel,
ükskord on murede muljuda,
ükskord on piinade pillutada,
ükskord on kurbuse kiusata,
ükskord on vaikuse vallutada,
ükskord on kalmugi kahmata...
Pöörane sära.
Pöörame ära! .....
Viis minutit viimistletud viisakust
Ei tea, kas oled tüdruk, lits või ime,
kuid tean, et sinuga on ülihea,
kui õhtu tulles on me tuba pime
ja sina avad naudinguterea.
Ei uuri ma su püksilõiget, nime,
ei sinu soeng mind vaimustusse vea.
Kuid, teineteist et meie kompasime,
Euroopa kaua mäletama peab.
Me kaardusime teineteise kaisus,
mu pihu alla sattus sinu naisus
ja välja kutsus kauni häbiteo.
See oli päiksepaisteliselt sorav.
Ma karglesin su kaevul nagu orav
ja paika panin surematu eo.