Betti Alver luuletused
Kokku 13 luuletust
*
Kes poleks näinud häda, mille raskus
võiks purustada raudseid mägesid,
või piina, mis kui deemonite askus
lööks isegi Jehoova vägesid?
Või sõdureid, kel lahing liikmed laasis,
või nägusid, mis nutust parkusid,
või Laatsarusi valude ekstaasis
tee
Kuid hoopis teravamat leina tajub
vaim sinu kõrval viibides, mu vend,
kui raamat põlvilt põrandale vajub,
ja äkki kõiges kaunis leiad end
sa, kes sa kannad rinnas jäisi nooli,
näol kire pitserit, ning ümber pea
neet hukkujate musta oreooli,
kuid ise sellest midagi ei tea.
EKSTAAS
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud käänduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
ü
MAALIJA LÕVIPUURIS
Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,
pilk purjus lainetava laka toonis .....
LUULE EKSIILIS
Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu,
kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks,
ja nõuab luulelt, et kui tuhkatriinu
ta nende padades ja tolmus soriks,
siis, pillamata ainust etteheidet,
kaob laulik parisnike purjus salgust,
et altaril, mis hulkade eest peidet,
kui viimne usklik ümmardada valgust.
Ning nagu lapse kurjustavad kilked,
kes tahab kilde murda päiksekiirist,
nii mõnitava rahva sõim ja pilked
ei tumesta ta silma selget iirist.
Ta teab, et sama jõuk kes, huulil vanded,
nüüd kõike igavesti-kaunist trotsib, —
käes sooblinahad, kuld ja teised anded,
kord nuttes kõrvest k .....
MEISTRILE
Kui peekripõhja jääb vaid sapp,
hing: rebeneb kui pehkind papp,
arm suleb surres väsind laud,
vaim muutub raskeks nagu raud, —
siis, meister, sõrmis kuumad tuksed,
ma avan roostetanud uksed
su majas, kus käib läbi meelist
lõhn seedrivaigust ja kaneelist.
Las taevas kadedusest kurdub,
kõu kurjalt vastu katust murdub,
täis mürgist udu valgub tuba:
su kõrval jõuetu ja laastat
näib loodus, kuigi oled juba
sa surnud seitsekümmend aastat.
TUHAPÄEVAL
Tapetil pleekinud moonid,
laual Dante kantsoonid,
klaasis kartuliviin.
Tuhapäev väljas tuiskab,
hurmunud südames huiskab
aimuste pakatav piin.
Tühjad ja kobavad kõned.
Aga kas meistki kord mõned
aegade kaalul ei vae?
Paljud küll jäljetult kaovad,
teised ehk marmoriks taovad
Eestimaa koreda pae.
Sina ent, kus jäi su kümnis
ajal, mil masside hümnis
kajastus päevade paisk?
Ajal, mil virkus sind piiras,
julgesid olla sa siiras,
õnnelik, vaba ja laisk!
MUST MADONNA
Kui maalidel ma vaatlen malbeid Maarjaid,
siis meenub naine, ümberringi mäed,
kel vastu õlgu, tõmmusid ja kaarjaid,
kaks last on surund kallistades käed.
Üks, naeratav ja särav nagu päike,
näeb kõrgel, valgusallikate seas
maailmu ühendavaid sammaskäike
harmooniliselt avarduvas reas.
Ent kuristiku põhjatusse öhe
teist venda kisub kurjait-kirglik ihk
ning üle sakilise kaljulõhe
kui haaramiseks sirutub ta pihk.
Oo must madonna! nagu sina, süles
kaht kallist last ma hellitan ja tean,
et ühega kord vabalt minnes üles,
maas teisega ma purunema pean!
RAUGAD
Õlal valged juuksed, sammus raudne raskus,
ootad mind sa pargis kord novembri iilis.
Samuti kui köitest sinu mantli taskus
aimub kiipsi mõtteid roomlase-profiilis.
Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas
naftaliini pilvi hajutades keebist,
nägu loori taga paksult kuivas kõõmas
jumalteab mis salvist, jumalteab mis seebist.
Meie matk on raske, külmand rada reetlik,
kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.
Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,
lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.
‘J
XANTIPPELE
Palju on aegade jooksul, Xantippe, su riiakust naerdud,
lastele isad .....
SUUREST HAARDEST
Terita kui kotkas pilku, võrdle merd ja vihmatilku,
otsi, küsi.
Leegi ees, mis helevalge, vaatle keset loitvaid halge
süsi.
Raiu ikka tervest pangast, püüa lõpetada kangast,
kuigi tõrkjad
tunduvad su mõtted noorelt, nagu marjadki on toorelt
mõrkjad.
Kuula kumisevaid kelli, rinda lapselikult helli
viise varu.
Kuid su laulule kui krooni andku oma helitööni
maru.
Nopi suuri teri kõrtest, kõigist elu surutõrtest
rõõmsalt maitse,
aga kindlalt hoides piiki nagu sõdur haldjariiki
kaitse!
Kilbi keskel kiiri koonda, kuumas tapluseski moonda
kullaks vaske.
Kui sul võiduks puudub ra .....
A Tailor Called Sorrow
Yesterday in drizzling rain
on the road,
depression came
with its scissors open.
He put unhappy shirts
around the necks
of children,
and stitched black markings
on the lives of others.
Around the red faces
the tailor called sorrow
let a cloth with death silk
in it
hang,
and mingled white basting thread
in their hair.
LA DETTE
Pourrai-je un jour payer la dette de mon ?me ?
On a dabord saisi
mon ch?le
et ma fibule,
ma fleur enchantée, mon miroir magique,
et ma fl?te
? la voix dargent.
Et puis lon ma ?té le verre o? je buvais,
On a pris ma joie, ma force de vivre,
On a pris ma maison,
ma lumi?re et mon feu
mais la dette,
ma dette
nest pas effacée.
Si jespérais jadis, aujourdhui je sais bien
ce que lon veut encore : il me faut mettre en gage
mon ultime douleur
et mes derni?res larmes
mais la dette,
ma dette
nest pas effacée.
En r?ve, il me para?t que tout devient possible,
léternité
semble soudain mappartenir, .....
