Betti Alver luuletused
Kokku 13 luuletust
LES CORAUX DANS LA RIVI?RE
Je me souviens de ces instants
o? larc-en-ciel
sur leau
brillait.
Nous étions sur le pont de fer.
Devant toi
une route am?re.
Le temps m'offrait tous ses trésors.
Devant toi
une route am?re.
Depuis le pont, moi,
jai lancé
dans leau
mon collier de corail.
Les trésors de mes temps sont gris.
P?le
est la vérité divine.
Il ny a plus que les coraux
qui parfois brillent
au fond de leau.
Tulipunane vihmavari
Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike,
Kui lähedal taevas,
Kui kaugel aed
ma olin väike.
Olin väike,
kuid ihkasin juba
rohkem kui nukku ja
nukutuba, rohkem,
kui pildivihku pihku,
rohkem, kui linnukest
pihku, täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem, kui tooreid
tikrimarju, rohkem,
rohkem, kui midagi muud
ihkasin, oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos, tõesti
mu südame ligi, mu kaenlas,
mu süles, kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase .....
Mu juurde voogas
Mu juurde voogas sinu suurest särast
helk laias voos
ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast
mu vaikses toas.
Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis
mu südant pelg:
kas püsib sirgena su kõrval häbis
mu nõder selg?
Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas
su rebit rüüd.
Kui armastada sind -- siis kunas, kunas,
kui mitte nüüd?
Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund
on suureks puuks.
Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund.
Mu hing jääb truuks.