Doris Kareva luuletused

Odysseus

Ma ei tüssanud Sind,
Odysseus.
Ma olin, kes olen - nõid.

Kõik on joonud sest
kuldsest peekrist.
Ainult Sina jäid,
nagu jõid.

Ma armastan tarkust ja julgust,
Odysseus.
Rõõm, mille tõid,
on väärt, mida iganes soovid.

Võid jääda - ja minna võid

Põhimõte

Iga peeker põhjani juua
olgu kibe või magus see sõõm.
õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm

käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.

iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!

Pühitsus

1

Jah.
Alguses oli Sõna.

Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin ---
mu sängil istus üks
ingel.
Taa vaatas mind vaikides ---
mispärast, ma polnud kindel.

Ta vaade mind valitses.

Ma tajusin vaikset uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.

Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas ---
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmine --- rahulik ring,
jah, valmidus,
armastustarkus.

Siis silmile suudles ta mind.

Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust --- taevalik and! ---,
veel teadmata, kui
rängaks retkeks
ta oli mind õnnistand.

2.

Ma nägin unes --- Saa ..... Loe edasi →

Unes ja luules

Vaadeldes vikerkaarlevat maailma
valisin musta
enese elumärgiks: emapimeda eel-
armastuse, eelteadmise tuikavast tõest
ebamaailmade põhjas, siinsamas
silmade taga.

Kõik läheb lõpuni, laguneb,
tagasi tuleb,
teisenäoliselt teretab --- tunnen ju küll,
kinnisilmigi tunnen ära ta kivise käe,
sügava süle.

Kesk värvide visklevat küllust,
ülevoolavat sära üks seisab, sirge ja must,
teel tühjusse.
Reisikompsust ta jalge ees järsku saab
hüüumärgile punkt.

Viib sünnieelsest unest surmaunne

Viib sünnieelsest unest surmaunne
neid vikerkaarevärviline kriis.
Ma arvasin, et armastus on tunne;
nüüd tean, et tegu --- viibimise viis.

Sust hoian nagu ihu hoiab valust
veel kinni viimse tuimumise eel.
Ma aiman, see, mil maa pääl pole alust,
saab taevatrepiks uinumise teel.

Ma mõtlen tõde. Jah, ma räägin ilust.
Ja hoian Sinust nagu vili puust.
Ma tean, et sel, kes tulvil teisest elust,
siin elus võetakse kõik sõnad suust.

Sääl, kus inimese käsi

laseb lahti teise käest,
ainsa karjatuse viivul
maailm veereb alla mäest.

Tühjad sõnad tuule viivul
plagisevad kõigest väest.
Pole purje. Paljad lipud
laeva edasi ei vii.

Igihaljad mägiaasad,
igatsuste lumitipud,
kurbus valuni.

Puud seisavad, kõrged ja pühad

Puud seisavad, kõrged ja pühad.
Ma tunnen, mis mõte on neis,
nende mühas.

See õhtu on lõpuni puhas,
me ei haavanud teineteist,
me olime veidrad ja ausad.

Imelik lausa.

Et seesama mõte on minus
ja kivis ja tuules
ja kõik on siinsamas.

Juures.

1980

Ei, seda valgust ei saa

Ei, seda valgust ei saa
mitte mäletada ---
ses märtsis, millest mõteldagi õud.

Kui valusalt võis taevas hahetada!
Kui ärkvel mõtte tuhatmeelne sõud!

Kui iseendale saaks vähem valetada.
Kui saaks.

Küll oleks see vast jõud.

1980

Sääl akna taga ainus puu

Sääl akna taga ainus puu
mu hinge puudutas.
Ta lehed igaveses vihmas
läikisid.

Üks tuvi pimeduse põhjas
kluugutas
kui kutsudes.
Kõik kuuljad vaikisid.

Tunnistaja

Vaikselt viibis elavate hulgas,
vaatas, tundis, pani tähele.
Õhtul süütas lambi lauanurgas
--- vari langes valge lehele ---
ja ta kirjutas:
Ma tunnen kaasa.

Vastu klaase peksis pimedus,
rõske raske rusutuse-aasta,
pidev, painav, rõhuv pinevus...

Jah, ta nägi.
Sinna polnud teha.
Maailm märatses ja oigas.
Palavik
pures, raputas ka tema keha,
kätt, mis kirjutas:
mu olevik