Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Luuletuuled Lisa luuletus Lemmik luuletused

Doris Kareva luuletused

Lühike (1-200 tähte) Pikk (201+ tähte)

Kokku 85 luuletust

Odysseus

Ma ei tüssanud Sind,
Odysseus.
Ma olin, kes olen - nõid.


Kõik on joonud sest
kuldsest peekrist.
Ainult Sina jäid,
nagu jõid.


Ma armastan tarkust ja julgust,
Odysseus.
Rõõm, mille tõid,
on väärt, mida iganes soovid.


Võid jääda - ja minna võid

— Doris Kareva
8
08/12/2021 Kategooriata
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Põhimõte

Iga peeker põhjani juua
olgu kibe või magus see sõõm.
õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm


käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.


iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!

— Doris Kareva
57
08/12/2021 Kategooriata
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Pühitsus

1


Jah.
Alguses oli Sõna.


Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin ---
mu sängil istus üks
ingel.
Taa vaatas mind vaikides ---
mispärast, ma polnud kindel.


Ta vaade mind valitses.


Ma tajusin vaikset uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.


Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas ---
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmine --- rahulik ring,
jah, valmidus,
armastustarkus.


Siis silmile suudles ta mind.


Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust --- taevalik and! ---,
veel teadmata, kui
rängaks retkeks
ta oli mind õnnistand.


2.


Ma nägin unes --- Saa ..... Loe edasi →

— Doris Kareva
7
08/12/2021 Kategooriata
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Unes ja luules

Vaadeldes vikerkaarlevat maailma
valisin musta
enese elumärgiks: emapimeda eel-
armastuse, eelteadmise tuikavast tõest
ebamaailmade põhjas, siinsamas
silmade taga.


Kõik läheb lõpuni, laguneb,
tagasi tuleb,
teisenäoliselt teretab --- tunnen ju küll,
kinnisilmigi tunnen ära ta kivise käe,
sügava süle.


Kesk värvide visklevat küllust,
ülevoolavat sära üks seisab, sirge ja must,
teel tühjusse.
Reisikompsust ta jalge ees järsku saab
hüüumärgile punkt.

— Doris Kareva
4
08/12/2021 Kategooriata
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Viib sünnieelsest unest surmaunne

Viib sünnieelsest unest surmaunne
neid vikerkaarevärviline kriis.
Ma arvasin, et armastus on tunne;
nüüd tean, et tegu --- viibimise viis.


Sust hoian nagu ihu hoiab valust
veel kinni viimse tuimumise eel.
Ma aiman, see, mil maa pääl pole alust,
saab taevatrepiks uinumise teel.


Ma mõtlen tõde. Jah, ma räägin ilust.
Ja hoian Sinust nagu vili puust.
Ma tean, et sel, kes tulvil teisest elust,
siin elus võetakse kõik sõnad suust.

— Doris Kareva
9
08/12/2021 Kategooriata
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Sääl, kus inimese käsi

laseb lahti teise käest,
ainsa karjatuse viivul
maailm veereb alla mäest.


Tühjad sõnad tuule viivul
plagisevad kõigest väest.
Pole purje. Paljad lipud
laeva edasi ei vii.


Igihaljad mägiaasad,
igatsuste lumitipud,
kurbus valuni.

— Doris Kareva
6
08/12/2021 Kategooriata
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Puud seisavad, kõrged ja pühad

Puud seisavad, kõrged ja pühad.
Ma tunnen, mis mõte on neis,
nende mühas.


See õhtu on lõpuni puhas,
me ei haavanud teineteist,
me olime veidrad ja ausad.


Imelik lausa.


Et seesama mõte on minus
ja kivis ja tuules
ja kõik on siinsamas.


Juures.


1980

— Doris Kareva
7
08/12/2021 Kategooriata
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Ei, seda valgust ei saa

Ei, seda valgust ei saa
mitte mäletada ---
ses märtsis, millest mõteldagi õud.


Kui valusalt võis taevas hahetada!
Kui ärkvel mõtte tuhatmeelne sõud!


Kui iseendale saaks vähem valetada.
Kui saaks.


Küll oleks see vast jõud.


1980

— Doris Kareva
3
08/12/2021 Kategooriata
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Sääl akna taga ainus puu

Sääl akna taga ainus puu
mu hinge puudutas.
Ta lehed igaveses vihmas
läikisid.


Üks tuvi pimeduse põhjas
kluugutas
kui kutsudes.
Kõik kuuljad vaikisid.

— Doris Kareva
10
08/12/2021 Kategooriata
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri

Tunnistaja

Vaikselt viibis elavate hulgas,
vaatas, tundis, pani tähele.
Õhtul süütas lambi lauanurgas
--- vari langes valge lehele ---
ja ta kirjutas:
Ma tunnen kaasa.


Vastu klaase peksis pimedus,
rõske raske rusutuse-aasta,
pidev, painav, rõhuv pinevus...


Jah, ta nägi.
Sinna polnud teha.
Maailm märatses ja oigas.
Palavik
pures, raputas ka tema keha,
kätt, mis kirjutas:
mu olevik

— Doris Kareva
2
08/12/2021 Kategooriata
Lisa lemmikutesse Lisa luulekogusse Kommenteeri
Kokku 85 luuletust


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti