Odysseus

Ma ei tüssanud Sind,
Odysseus.
Ma olin, kes olen - nõid.

Kõik on joonud sest
kuldsest peekrist.
Ainult Sina jäid,
nagu jõid.

Ma armastan tarkust ja julgust,
Odysseus.
Rõõm, mille tõid,
on và .....

Loe edasi

Põhimõte

Iga peeker põhjani juua
olgu kibe või magus see sõõm.
õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm

käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
kanda enes .....

Loe edasi

Pühitsus

1

Jah.
Alguses oli Sõna.

Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin ---
mu sängil istus üks
ingel.
Taa vaatas mind vaikides ---
mispärast, ma polnud kindel.

Ta vaade min .....

Loe edasi

Unes ja luules

Vaadeldes vikerkaarlevat maailma
valisin musta
enese elumärgiks: emapimeda eel-
armastuse, eelteadmise tuikavast tõest
ebamaailmade põhjas, siinsamas
silmade taga.

Kõik läheb lõpuni, laguneb,
t .....

Loe edasi

Viib sünnieelsest unest surmaunne

Viib sünnieelsest unest surmaunne
neid vikerkaarevärviline kriis.
Ma arvasin, et armastus on tunne;
nüüd tean, et tegu --- viibimise viis.

Sust hoian nagu ihu hoiab valust
veel kinni viimse tuimu .....

Loe edasi

Sääl, kus inimese käsi

laseb lahti teise käest,
ainsa karjatuse viivul
maailm veereb alla mäest.

Tühjad sõnad tuule viivul
plagisevad kõigest väest.
Pole purje. Paljad lipud
laeva edasi ei vii.

Igihaljad mägiaasad, .....

Loe edasi

Puud seisavad, kõrged ja pühad

Puud seisavad, kõrged ja pühad.
Ma tunnen, mis mõte on neis,
nende mühas.

See õhtu on lõpuni puhas,
me ei haavanud teineteist,
me olime veidrad ja ausad.

Imelik lausa.

Et seesama mõte on min .....

Loe edasi

Ei, seda valgust ei saa

Ei, seda valgust ei saa
mitte mäletada ---
ses märtsis, millest mõteldagi õud.

Kui valusalt võis taevas hahetada!
Kui ärkvel mõtte tuhatmeelne sõud!

Kui iseendale saaks vähem valetada.
Kui .....

Loe edasi

Sääl akna taga ainus puu

Sääl akna taga ainus puu
mu hinge puudutas.
Ta lehed igaveses vihmas
läikisid.

Üks tuvi pimeduse põhjas
kluugutas
kui kutsudes.
Kõik kuuljad vaikisid.

Tunnistaja

Vaikselt viibis elavate hulgas,
vaatas, tundis, pani tähele.
Õhtul süütas lambi lauanurgas
--- vari langes valge lehele ---
ja ta kirjutas:
Ma tunnen kaasa.

Vastu klaase peksis pimedus,
rõske ra .....

Loe edasi