Sääl akna taga ainus puumu hinge puudutas.Ta lehed igaveses vihmasläikisid.
Üks tuvi pimeduse põhjaskluugutaskui kutsudes.Kõik kuuljad vaikisid.
Oleviku käsi hoiab peosminevikku mitmeharulist,valgust valitseb,mis veel on eos.
Taevas kaitse poolearulist.
Põletatud luuletusedon su ümber elusadNende sosin, sahin, krabinselge lapsehäälne palvepikk ja kähe appiki-sendus
Kui kõnelda üksainus kord,on vastutus nii suur,et ükski sõna ei näi väärt,et öelda.
Kui elada üksainus kord,on võimalus nii suur,et tardudning ta tummalt lased mööda.
Kohtuvad hämaras toasselgus ja salapära.
Õieleht lehe haavalarmastus annab end ära.
Ei tule teist ja paremat maailmame jaoks. Nii nagu ühtki teguei tõsta ümber.
Tuul ja taevas täna teine onkui eile.Ei, ei ühtki tuge väljaspoolme hapraid piire.Valgus vaid.
Kui sügis on surmani läbielatud, siis tuleb kevad,ma usun.
Puud, mis valvavad praegume kurbust, avanevad veel korravalguse imele.
Sääl, nende laiade lehtede allkohtumegi,mu kallis.
Su igasugusust igatsen rohkem kuimidagi muud.Olen teadnud Su kuristikke.
Olen kummardund üle sillaja vaadanud vette.Sääl, põhjatuses,ei ole põhjustki mitte.
Lumi sajab, sajab kõige üle.Tuttav ahastus ja meeleheitkaugenevad, kuni enam pole.
Istun lumes, märg on roosa kleit.
Vait, varjud on toas! Ära päri,ära taha, et räägiksin loo.Tinasõdurit-tantsijatarienam tulest välja ei too.
Must koer magabmaailma tuhas.