Doris Kareva luuletused
Kokku 85 luuletust
Värsirida kesk kaost
Värsirida kesk kaost ---
kirjandus?
Karjatus
pääsend viimasest paost,
surmani varjatust!
Kõiges on kõnekõla,
võimatult võõras vaim.
Alandub elusõna
nagu tallatud taim.
Tiivad kärbitud.
Kael
käänatult paku pääl.
Metshaned taevalael,
hingepõhja te hääl!
Suur Surmaratas läbi rahva veeres
Suur Surmaratas läbi rahva veeres;
kes kandus kaasa ja kes alla jäi ---
põrm, vaikus. Lüngad elavate keeles.
On maju, millest möödagi ei käi.
Mu vanaisa vaibus omas sängis,
mu vanaema välgusähvak viis,
mu isa viiul igavesti mängis,
mu vend ei tulnud iial tagasi ---
see kõik on minus kaudselt
vastu kajand.
Mis inimvõimatutes vormides
end võtab ilmutada v e e l
see sajand?
Mis suudab mõte
s e l l e tormi ees?
Tuhat korda reetnud, raiund läbi
Tuhat korda reetnud, raiund läbi
endas kõige elusama koe;
rebind välja read, mis kisendasid:
loe!
Tuhat korda taganenud, saland
oma saatust, eitand iseend,
püüdnud roomata, et unustada
lend;
tuhat korda püherdanud tuhas.
Kuid, oh hing,
su põhjast põlisjõul
ikka tõuseb põletavalt puhas
laul.
Ei jõua kirjutada puhtandit
Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.
Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.
Ja viimast selgust
ära igatsegi ---
see puudub elavas.
Vaid puudutus,
pelk värin, aimus
aimulisest imest
saab hinguse
su surelikus suus.
Lööb õide mõni möödaläinud viiv
Lööb õide mõni möödaläinud viiv,
kui öö on lähenemas.
Kõik
saab kõnelevamaks.
Motiiv,
mis kooti sinu sünnikangasse:
suur puhas vesi,
igavene liiv
ja päeva poole sirutuvad käed ---
don't leave!
Don't leave!
DON'T LEAVE!
Pilt pimeduse põhjast,
teadvustriiv.
See lapse palve, lootus ürgnaiiv
mus liigatab, kui raskel raginal
öös kinni vajub
viimne raudne riiv.
Ärkamine
Keel kõneleb kõiksusega.
Ja inimlaps kuulatab.
Ta sündivasse ei sega.
Ta loodab ja luuletab.
Veel päevasüdame särast
ta põsed on põlemas ---
või purpurmõtete pärast,
mis puhkenud mõlemas?
Teist inimlast hüüab, kutsub
ta laulsõna hääleta,
mis valgel paberil tuksub.
Ja kõik on nii ääreta.
Orvujälg
Üks lapsuke hilisel teel
on omapäi minemas.
Päev pooleldi helendab veel
sääl raagude pimedas.
Nii hilja kodunt ei minda.
Nii kaugele ammugi.
Mis surub ta vastu rinda,
et kiirendab sammugi?
Kaks kõrva, kaks musta silma
ja tilluke elav koon.
Õnn kuldab kurba maailma
ja kõigel on õhtu kroon.
Üks lapsuke minemas teel.
Karm riie, õhuke king.
Ja niipalju armastust veel,
et kaasa kisendab hing.