Doris Kareva luuletused
Kokku 85 luuletust
Öö lõhnas, elav ja pime
Öö lõhnas, elav ja pime.
Vihm häälestas kõrget katust.
Me surnutest rääkisime
ja imest veel sündimatust.
Su silmad, nad olid ligi,
nad hingasid minu sees,
nad hiilgasid hingepõhja ---
ja põlatu ülenes.
Koit õhetas taevaserval.
Ning läbi jumalamaa
ma kõndisin Sinu kõrval,
liig tulvil, et tänada.
Üht inimelu teha nähtavaks
Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele
päriseks
ei saa.
Jääb vahemaa,
jääb võõrastusevarjund.
Vaid sügav tarkus,
avar armastus
me erisusi lähendab
ja liidab.
See valguse
ja vabaduse vaim,
mis ilmub üheaegselt
kahes kehas
ja tunneb ennast ära
mõlemas.
Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu
Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu
me hinge kumendama ka veel siis,
kui kõik on kadund. Meeleheite ringid
järk-järgult kaovad tumenevas vees.
Ei tea, miks tookord tõrjusin
Su kingid.
Siis küünlad põlesid, siis loitis pidu
all lumelummuse kristallpalees...
Nüüd, lugedes Su vaikseid
nappe ridu,
ma kummardan
Su kauniduse ees.
Kus ta nüüd on?
Kus ta nüüd on?
Elus või unes?
Pihkvas? Pariisis? Taevas või tules?
Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
ja kihinal purskas
shampanja!
Pillavkurb sügise viimane ball.
Kas me veel kunagi...
Ei, ei või teada.
Autosse istudes nõksatas peaga,
sall tõusis lendu,
purpurne sall.
Sa läksid, hajudes sääl lumesattu
Sa läksid, hajudes sääl lumesattu...
Öös laternate sõõre väreleb.
Ja mina, kahetsedes kirgast pattu ---
Suurt Vaikimist ---, Sul vaatan järele.
Mu veetlev hirm, Sind tuhat korda tundnud
ma olen --- tumeda vee peegeldust.
Musttuhat korda tuksatades murdnud
end olen --- kust?
Mis seos? Mis truudus?
Veider mõte.
Ent mälu tõrgub meenutamast: kus?
Kaod üle silla, mustavate vete.
Lund keerleb, vaikus paisub
karjeks mus.
Must pitser üle meelte
Must pitser üle meelte ---
ma olen kurb.
Ma olen täna kurb.
Su kuljused, Su sädelev absurd
mind põrmugi ei veetle.
Pime taevas.
Kus on nad nüüd?
Mis teedel Tema sau nüüd rändab?
Haavat raevus
maalt välja saadetud --- ah, au!
Ma seisan aknal murtudkäsi ---
must siluett.
Jah, palun.
Kõiki kelli helistada
ma käsin, et.