Doris Kareva luuletused
Kokku 85 luuletust
Varjuna käid varjuliste vahel
Varjuna käid varjuliste vahel,
tasa kõliseb su tume ahel.
Otsatult on öödes orvulisi
kogunemas ümber tulesära.
Lähed sellest mööda, lähed ära,
pimedusse kadudes kui vette.
Seisad sillal, üks ja omaette.
Viirastuslik udu puude vahel.
Tasa kõliseb su tume ahel.
Mees nüüd on merepõhjas
Mees nüüd on merepõhjas.
Ja tütar taeva läks.
Eit hõbedasi hetki
loeb jäänud päevadeks.
Tuul liigub ümber maja
ja vaatab lahtist ust.
Ei ole igatsust.
Ei ole kahetsust,
mis kestaks eluaja.
Kass kõnnib üle raja.
Ta rohelisis silmis
liigatab maailm.
Ta vaikib, su Õpetaja
Ta vaikib, su Õpetaja.
Üks kiirgus on lakanud.
Tee viib läbi hilise aja,
kus õhtu on hakanud.
See õhk, see kellade kaja,
see kõlaks kui viimne kord.
All hiilgava taevaraja
sa korraga oled orb.
Kõik möödub --- jõgi ja maja
ja murdund ladvaga mänd.
Ta vaatab, su Õpetaja.
Pikk pilvede palveränd.
Ja kuigi ma kuulsin
Ja kuigi ma kuulsin,
et kohtad mind veel
oma paljudes armukestes,
jääd minu jaoks ikka
vaid ränduriks teel,
kelle jalgu ma suudlesin
pestes.
Nii nagu Sa seisid
all pärnapuu sääl,
kui üle Su verise põlve
ma kallasin vett...
Valus õnnistav hääl
kaikus läbi mu
lapsepõlve.