Doris Kareva luuletused
Kokku 85 luuletust
Sinule kes sa oled sealmaal
Nüüd, kus sa tead juba elust
vähemalt veerandit,
vaevalt et enese valust
enam teed erandit.
Võtmata, andmata võlgu
sügaval elutsed.
Võidad, siis kehitad õlgu.
Kaotad, siis tegutsed.
Taevani enam ei hõiska
rõõmud sus häbitud.
Hinnata oskad. Ja mõista.
Kuid üksnes läbitut.
Miski jääb lõpuni puudu
kuskil kellade kõlade murdudes
läbi lumede sulgpehme saju
läbi unede tumeneb kurbuse
hämar teadvusetagune taju
miski puudu jääb puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid
roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse taju
Õhtupoolik
P. B. Shelley'le
Poiss mängis põrgut üksipäini
Poiss kes ei uskund jumalust
Vaid selle loaga koju jäigi
et ta ei teeks mõnd rumalust
Poiss mängis üksi mängupõrgus
Ei lõhkunud ei lärmanud
Ta mängus sügavus ja kõrgus
Kõik mida elus märganud
Saand vanemailt kes kodust lahkund
vaid üksi koju jääda loa
kõik vallandus mis tasse mahtund
Poiss mängis põrgut tühjas toas
LOVE IS HEAVENLY HELL
LOVE IS HEAVENLY HELL
Pärastlõuna
Isa ja ema on leppinud jälle.
Väljas on laupäev ja tilguvad räästad.
Istun ja vahin ja mõtlen vist talle.
Nagu saaks mina siis kedagi päästa.
Vaibad on kortsus ja segi on sahtlid.
Keemia kontrolltöö keeratud käkru.
Köögi pool lõhnavad vasttehtud vahvlid.
Istun ja põrnitsen endale näkku.
Väljas on laupäev ja?tilguvad räästad.
Mida ma vahin. et välja ei lähe.
Kedagi hoida või kaitsta või päästa.
Sõnu on palju ja suutmist on vähe.
Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi
Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.
Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.
Päev. Etüüd
Must aurav kohv Ja tasa langeb lund
Ja suhkur lahustub
Sul värisevad käed
Ja mõnel lapsel tuleb Prantsus Keele Tund
Ja teised lapsed kelgutavad mäel
Kes teeb sel juhtub Aga kõik ei tee
Ja kõik ei tahagi
Ja ongi tore
Sa tellid ettekandjalt sidruniga tee
Ja tunned rõõmu et sa üldse oled
Feminiinne
Mängisime tookord aias kodu.
Keset tikripõõsaid seisis liivakast.
Seal ma hoidsin, kui ta pidas sõdu,
kaltsunukku --- mängult meie last.
Siis jäin haigeks. Üsna kaua aega
vaatasin ma läbi akna vaid,
kui ta tappis üksi keset aeda
mänguinimesi mängult elavaid.
Miskit õudset oli ses ja kurba
Üle põse jooksid pisarad.
Ma ei suutnud saata mängusurma
mängumeest. Ja pärisisamaad.
