Doris Kareva luuletused

Tsurr, armastus!

Kes ütles: armastus? Või oli meelepete?
Kes julges öelda, astugu kolm sammu ette!
Kuis kellelgi küll vääratama juhtus keel
nii keerulise mängu lihtsa lõpu eel?

Kes söandas välja öelda selle, mis on tabu?
Ta pidi nägema ja kuulma siis, et nagu
välk oleks sähvatand, kõik surmavaikseks jäi.
Kes ütles: armastus? Tsurr, mängust välja käi!

Piiril

Üks mälestus Üks õhtupoolik nagu ime
Suur selge taevas Põsel üksik pritsmepiisk
Pea kohal kajakate helevalge kriisk
Me keset suuri halle kive istusime

Siis oli männimets ja krobelised koored
Ja liivakukkund käbid Kleepund vaik
Päev loojus Piimashokolaadi maik
Me olime vist äkki hirmus noored

Üks sigaret kesk liiva adrut merd ja mände
Kui tulekahjukumas põles lääs
Me mängisime väga imelikke mänge
See oli võit Kuid võit mis polnud käes

Huuldehammustus

Sel päeval sadas verd ja peeglikilde
Ma lehti puruks käristasin tuulde
Seal oli kurbus naljakas ja pilge
Ses naeratuses mis lõi hambad huulde

Üks kummaline naer mis kurbust kaitseb
Ja klaaspaleesid Elu kitsaskohti
Ma olin unustanud vere maitse
Võib-olla varem kui ma oleks tohtind

Me elu on me elu ainus mõte

Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

Üle kuristiku

Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.

Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.