Federico Garcia Lorca luuletused

Tukaspuu, tukaspuu...

Tukaspuu, tukaspuu,
paljas puu ja haljas puu.

Tütarlaps ilusa näoga
puilt kokku korjab oliive.
Tornide kavaler tuul
tema ümber muudkui tiirleb.
Läks neli ratsameest mööda
ja teda ratsudelt piidles,
kõigil suured mustad mantlid,
kõik rohesinises riides.
``Tule Córdobasse, tüdruk!''
Ei kuula tema neid viise.
Kolm härjavõitlejat läks,
vööl mõõgad hõbedast iidsest,
kõik sirged-sihvakad poisid,
kõik punakollases riides.
``Tule Córdobasse, tüdruk!''
Ei kuula tema neid viise.
Kui saabus hämune õhtu
ja lillatas silmapiire,
siis veel üks noormees läks mööda,
kuu roose ja mà ..... Loe edasi →

Ratsaniku laul

Córdoba.
Kauge ja kurb.

Must hobune, kõrge täiskuu,
oliivid sadulatorbas.
Kuigi kõik teed mina tunnen,
ei tule iialgi Córdoba.

Must hobune, verev täiskuu,
tuul üle väljade korba.
Seal surm mulle otsa vaatab,
kus torne turritab Córdoba.

Oi teed, oi nobedat hobust,
oi aimust, mis rinda torgand!
Ma tunnen, et surm mind ootab
veel enne, kui tuleb Córdoba.

Córdoba.
Kauge ja kurb.

Rumal laul

Ema.
Kui oleksin hõbedast
väljast ja seest.

Poja, sul hakkaks külm.

Ema.
Kui oleksin hoopis
üleni veest.

Poja, sul hakkaks külm.

Ema.
Sa tiki mind padjale
mustri eest.

Mhmh. Hea küll.

Maha raiuti kolm puud

Ernesto Halffterile

Neid oli kolm.
(Ja kirveste päev siis tuli.)
Neid oli kaks.
(Hõbedast tiibades judin.)
Neid oli üks.
Polnud ühtki.
(Jäi vete alasti vulin.)

Tants

Sevilla tänavaid mööda
Carmen veel tantsida jaksab.
Peas temal säravad silmad,
kui lehvitab halli lakka.

Tüdrukud, vakka!
Pange kinni aknad!

Peas tema jalgade tantsu
üks kollane madu jatkab
ja möödunud aja meeste
tantsimiskutsele vastab.

Tüdrukud, vakka!
Pange kinni aknad!

On tänavad maha jäetud,
kuid muistseid okkaid ei lakka
veel Andaluusia hinged
oma silmaveega kastmast.

Tüdrukud, vakka!
Pange kinni aknad!

Malague?a

Surm astub
sisse ja välja
kõrtsi uksest.

Kitarri keelte
sügav tee
mööduvaid musti täkke
ja tusaseid inimesi kannab.

Ja soolane hõng
ja naiseihu lõhn
palavikustes nardides
mere rannal.

Surm astub
sisse ja välja,
ja välja ja sisse
astub surm
kõrtsi uksest.

Unenägu

Külmal purskkaeval puhkab mu süda hiljukesi.

(Unustusämblik, mähi
kõik võrkudega läbi.)

Seal oma laule laulab talle purskkaevu vesi.

(Unustusämblik, mähi
kõik võrkudega läbi.)

Oma armastust pihib mu süda hiljukesi.

(Vaikuseämblik, kanna
ta üle salakangas.)

Ja tumedana kuulab teda purskkaevu vesi.

(Vaikuseämblik, kanna
ta üle salakangas.)

Külma veega mu süda end piisutas ja pesi.

(Paar valgeid, kaugeid käsi,
peatage vete vägi!)

Rõõmulauluga üles teda lennutas vesi.

(Paar valgeid, kaugeid käsi,
peatage vete vägi!)

Mai 1919