Gustav Suits luuletused
Kokku 46 luuletust
ÕHTU ÜLE NIIDU.
Mõnd kastetud keskpäeva lõõsasse
ma märganud võitluse viiki.
Nüüd tõusvat näen ehasse rõõsasse,
kes valitud valguse riiki.
Kui sosin käib pühalik üle maa,
nad tõusevad tähtede poole.
Ja igavest’ jäävad nad elama sääl,
teiselpool vaeva ja hoole.
All, pimedas, igavest’ hukuvad
kõik suured ja väikesed laimud.
All, unustud, igavest’ kukuvad
kaasaeglaste kimplenud vaimud.
Nii aimdus näeb valguse väravad,
näeb kurjade nõiduste vaalud.
Kesksuve öö selguses säravad
poolvarjatud tähtede kaalud.
LIGINEV PIKNE.
Kõrvetab päike.
Raske ja palav on õhk
lõhnade magususes.
Tundub kui rõhk
helgetavas vagususes.
Haudub äike.
Pilvi tumesiniseid lõunapool
pikkamisi üles ajab.
Kõue kauge hääl
kumedalt kusagil kajab.
Tulevirav nool
Kabelipalu pääl
välgatab.
Pimedaks tõmbavat kaugusi säraseid
näen ju sinetava pilve varju all.
Kõmin kui sõjahobuse tammumine üleval.
On nagu asju salapäraseid
teatataks pikse ligineval mürinal.
Helgetav päike end pilvesse peidab.
Ikka eredamalt välku heidab.
Kärgatuste kurjakuulutav järskus
aknaruutusid täristab.
.....
VÄRISEVATE HAABADE ALL.
Ma kõnnin värisevate haabade all,
ma kõnnin ja mõtlen, vaikne ekstasist.
väsind lugemast kuulsaid unistusi.
Päikest kaugete metsapalangute vinasse vajuvat saagapunaselt
näen vaesete palavikuliste silmadega.
Järel puhangud vakatavast õhtu tuulest
haabade ladvus.
Üle niidetud luha hilised puhangud Tuulemaalt
aeg-ajalt haabade latvu veel libistavad.
Üle niidetud luha õhtu roidumises heinalised
koju lähevad rippuvate kaskede keskel.
Hing apras kehas, puudutatud Tuulemaa kaugustest,
omataolisele olevusele end tahaks teatada.
Olge tervitatud, haavad, mu vennad, mu õe .....
SOOLAUGASTEL.
Täis laukaid sügavaid on soode süli.
Kas on neis roostevesi, nii tume, keeletu
või vaatab maa alt valu, nii mustav, meeletu?
Täis laukaid sügavaid on soode süli.
Veest tõusvad mullid üles hõbedased.
Oh igatsused, salajad soovid soode sees,
oh unenäod, mis korraga kaovad tühjuses!
Veest tõusvad mullid üles hõbedased!
On kängus, maani längus maarjakased.
Sookamar petlik kõikumas käija jalge all,
kus maetud umbe sumbunud voolud sügaval.
On kängus, maani längus maarjakased.
Musttuhat sääski surub soode üle.
Neid langeb näkku, suhu, neid imeb veres .....
SAAREMAA RANNAL: II.
Ei kalju seinale kirjutada ma oma mälestust
mõtlegi.
Nüüd ranna liivasse oma jälje ma astun,
mujal’ ei tõtlegi.
Ei tulesambana juhatama ma Tõotud maale ka
olnud mees.
Nüüd jälgin, mähitud mühasse, ranna viiru
keerlevat oma ees.
Ei vii see kuhugi välja vistist. Ehk Hundva-
ninale jõuan ma.
Oh tulge, tuuled, ja laulge, lained! Teid olen
tervitand lauldes ka.
Käin paljajalu, aeg-ajalt tunnen nii laine
löökide riivamist.
Hallrohelise vee veerul lahes näen laeva
ankrute hiivamist.
SAAREMAA RANNAL: I.
Rändaja rahutu, tüdinult tulnud, peata
ja puhka
ääres vaigistavalt soliseva
ranniku vee.
Venuse vaevadest vabana, puutmata
Amori nooltest
tunne, kuis edela-tuul rahu
lehvitab sull’.
Õnnetus õnneks saab uidates
rihvaga kaetud rannal.
Peegliks merele meel suvele
tänulik veel.
VALGE KUU.
Verlaine’i järele.
On üle metsa
nüüd valge kuu
ja okstes sosin
käib otsatu
lehtede varjus.
Mu armas, ainus!
Kui sügav peegel
on tiik täis vett,
kus paistab paju
must silhuett,
tuuluke nutab.
Nüüd unistagem!
On nii kui valguks
suurt vaigistust
ja õrnust alla
kõrgustest, kust
siravad tähed.
Oh õndsad tunnid!
ROOSIDE ELEGIA: II.
Üks suvepäev lääb looja jälle hele,
ei tõtta see, ei õnnes peata.
Ju langend helbeid aia radadele
kui ohvrid valgeid ilma veata.
Ei päike, tuul neid enam hellatele,
neist homme mälestust ei teata.
Muud päevad minnes nõnda helevele
ei rõõmu, leina rinnas reata.
Maa põgenevaid unistusi kannud,
arm ühes aia lilledega annud
ka oma aprad lõhnad tuulesse.
„Kas sulguda võib seda luulesse?”
sa küsisid mult õhtu kuldsel kumal
kui ihalduste närbiv-magus humal.
ROOSIDE ELEGIA: I.
Käes käsi samu teesid ikka käinud
me aias oleme keskpäevil neil,
kus roosid valged hõõgel õitsma läinud
ja lõhnad raskeks keetnud päikseleil.
Ei kaunimalt me paindund oksi näinud
veel olnud õitsmisest neil aia teil.
Ei rääki me, ei meeli pöörda täinud
sest uimast, üksi aimatavast meil.
Nii helget õnne, magust valu läitis
tumm õite ärdus, südameid meil täitis
kui ohvri hõõgmine, kui palve uhk.
Kui esimesi õisi tuule puhk
siis varistas, ihk tundus imeline:
üksteise armus ärapillamine.
