Gustav Suits luuletused
Kokku 46 luuletust
IMPROMPTU.
Kesk suudluste äikese-sadusid,
kesk ihalduste hämardavaid padusid
need tunnid, need tunnid kadusid
kui öösised välgud pilvedest sähvates.
Ei mäleta muud kui kallistuste hoogu,
kui noore vere põhjani vapustatud voogu
ja käte vahel painduvat pilliroogu –
rõõm tuli kui väehulk lippudega.
VANEMUISE KANNEL.
Mis see sääl sätendab lootuste valgusest?
Märk see on loomise nädala algusest.
Heledalt helkimas üle Eesti
Vanemuise kannel.
Kas sa kord muiste oled vägevalt kajanud,
igatsust hingedes lõkkele ajanud?
Muinasjutt kaunis sest järele jäänud –
Vanemuise kannel.
Kas sa ka nüüd meie päevi võid pühendada,
südameid sütitada, südameid ühendada,
et sind kõik tunnevad, kuulevad,
Vanemuise kannel?
Midagi, midagi on meil küll liikumas,
metsades mühamas, lainetel kiikumas.
Kevad vist! Hõiska siis valjusti,
Vanemuise kannel.
Kui aga kuristikud üksteisest lah .....
FRIEDEBERT TUGLAS.
Ju kaua õhkas, lõhnas kodu kurus
arg närbuv lillekene üles leidmata
ja varisesid toome helbed asjata,
jalg valged õied põrmu sisse surus.
Ja taevas sinas, kõrge, sügav lõpmata –
ei hoolitud sest proosarahva turus.
Ah, tuikas armu valu hõõgamisi
täis igatsuse õnne noore rinna all
ja sumbus ilma laanes nuutsumisi
kesk pettumuste tühjust jõutul värinal.
Lõi noored meeletused karmilt elu hall,
ei hellatand neid keegi leinamisi.
Sääl tuli Tuglas. Sõjakevad õues.
Ta pasun, seltsimeeste ööpik, huilgas teel
ja vabaduse-neitsi tormis, kõues
(ei maine naine!) .....
INSPIRATSION.
See on nii imelik, nii imelik ja hää!
Kui laps su sülle heita, peita tahaks pää
ja ainult kuulata su hääle tasast, pehmet kõla,
kui laps, kes tahab jälle hääks ja vagaks saada.
Kuis nõnda soojaks süttis, ärdaks hellus rind!
Ma mõtlesin: kui vaikne hääl see otsiks, kutsuks mind,
siis üle maa ja mere, läbi tormi, tuule kuuleks
ja äraeksind viimsest ilma äärest tõttaks, tuleks.
Kust kumab minu üle valgus, selgus see?
Ma vaatan üles kahe silma kiirtesse:
kaks kaugemeelset silma hellalt naeratades paistab –
neist ei või pilku pöörda ma, neid iial u .....
OOTAMATUSED.
Õrn, häbelik su hing mu poole huljus –
kui teiselt rannalt suudlesin ma sind.
„Pead enam, enam armastama mind!”
sul arm ja hirm ja uhkus silmist suljus.
Kuid poolikkuse õud mu südant muljus,
ei jumalate urja maitsnud rind.
Kurb üksildus nüüd oli huulte hind
ja meeltes kõlas kaduviku kuljus.
Sa surusid mu kätt siis sõnatult
ja läksid: paistsivad su kitsad pihad,
su siniloor maiõhtu kulla seest.
Sääl äkki nool, ei tea kust, trehvas meest
ja teine neidu: lõkendasid ihad
meil uuteks kallistusteks ootmatult.
RENDEZ-VOUS.
Toast tulijal ju kõrvu sööb
aprilli päeva rattakärin.
Naer, rahutuse uue värin
mull’ uulitsatel vastu lööb.
Ju esplanadi pühitakse,
kus märkan tungi, süttimisi
ja võrkudega küttimisi,
kus päiksepaistel rühitakse
ja eideid, poisikesi vapraid
näen müüvat külma-ätseid apraid.
Ma üle Tähetorni mäe
lään teesid tõusvaid, künkalisi,
tuul tõukab pilvi rünkalisi
ja silmi ette pannes käe
näen lahti mere hõbeviiru,
näen kajakate julget tiiru.
Park. Mere lõhn. Pea tuttav seelik
teel helendab. Näen, riiet tuul
veab vallatades isemeelik
ja punane on .....
MA VAATAN.
Obstfelderi järele.
Ma vaatan valge taeva pääle,
ma vaatan sinihallide pilvede pääle,
ma vaatan verise päikese pääle.
See on nõnda siis maailm.
See on nõnda siis maakera kodu.
Üks vihmatilk!
Ma vaatan kõrgete majade pääle,
ma vaatan tuhandete akende pääle,
ma vaatan kauge kirikutorni pääle.
See on nõnda siis maa.
See on nõnda siis inimeste kodu.
Sinihallid pilved tihenevad. Päike jääb peitu.
Ma vaatan toredate herrade pääle,
ma vaatan naeratavate daamide pääle,
ma vaatan norutavate hobuste pääle.
Kuidas sinihallid pilved saavad raske .....
MERESÕITJA LAUL.
Need on nüüd vististi viimased majakad:
hüvasti, hüvasti kodumaa rand!
Kisaga saatvad mind merele kajakad:
pole vist arveid veel lõpetand.
Oleks ka minulgi mõnigi õpetus
kimplejatel’ kodus olnud anda veel.
Lõin aga käega: parem on lõpetus,
parem on purjetada mere teel.
Tühi siis nendega, las’ nemad jännata,
korra ehk tagasi tulen veel ma.
Nüüd aga lust on mul sõita ja rännata,
luusida läbi kõik ilma ja maa.
Mis on need purjed, mis vastu mull’ vilkusid,
küllap need meie poolt pärit vist ka?
Tõsi: sääl suguvennad püüavad silkusid,
Madis aga olg .....
RISTI-RÄSTI.
Ei läinud, kuhu kästi,
teed käinud risti-rästi:
kas halvasti või hästi,
kas vägev ma või nõrk?
End tuultel’ olen annud,
Neil’ vastu olen pannud,
üht lippu olen kannud:
kas võidab see või kaob?
Kas kuulsid sa mu huiget,
kas aimasid mu tuiget,
kas märkasid mu muiget:
meist üle kummast kumb?
Lään üle kevad-oidu:
kas olen mees ma koidu?
kas sütitan ma loidu,
kas tuli ma või suits?
Nii keegi elus tõtleb,
teelahkmetel ta võtleb,
ja keegi temast mõtleb:
näokate, tõde kus?
KEVADE AIMDUS.
Ja kevad tuleb siiski,
ju aknal koputab.
Ju esimesi piiski
ta lahkelt loputab.
Kaks silma lambi-arga
sees tööle andunud.
Meel mõne kauge targa
tööst läbi kandunud.
Ja silmadelt kui kelmed
kord-korralt langend on.
Kui mere põhjast helmed
Guyau, Henri Bergson.
Ja vana meister Goethe
viib ringist väikesest.
Veed sinised, te lööte,
jää sulab päikesest!
Kui tarretusest riivab
järsk kohin jälle verd.
Hing ankruid jälle hiivab
ja ihkab tuult ja merd.
Öö läbi vastu ruutu
vihm rõõmsalt robiseb.
Mis asjasse ei puutu
ta sekka lobiseb.
Ma usun une r .....