Gustav Suits luuletused
Kokku 46 luuletust
Laululinnud ja talupoja-kultur.
Kes meil sündind laulikuks,
selle kodu ungas, urgas
tihti kuskil tare nurgas.
Madis see saab aulikuks,
kui tall’ puistab mõne pära.
Ajaleht teeb kiidukära.
Kuid kord ärkab mõte halv:
miks meil kestab laulutalv?
Laulik külmand, kängund ära.
ÜHELE LAPSELE.
Su hele naer mu tuppa äkki põikas,
su hele naer
mu raamatute nukrust läbi lõikas
kui järve aer.
Kaks palmikut ja lohud kenad põskis,
kaks palmikut
ja silmad säravad (need ema mõskis):
kaks salmikut.
Ja karg ja kihk su rõõmsais tantsujalus
ja karg ja kihk:
nüüd mängib tuulispääna terves talus
su elu ihk.
Aprilli urb, nii läbi elu püsi,
Aprilli urb,
laps lustiline, ära iial küsi,
miks olen kurb.
Las’ tantsivad su kergemeelsed jalad,
las’ tantsivad –
oh oleks lahti neil kõik mängu-alad
ja päiksemaad.
Kuid vägitöö on leina naerdes kanda, .....
TUULEMAA: IV.
Ju tunnen õrenevat maiset rõhku,
ju tallan mõttes kõrge kõrbe jääd.
Ma tunnen avaruste tuule õhku.
Mul seltsiks vaimud julged, pärjapääd,
ja troostiks helgid kaugest laotusest,
ma aiman surnud ema pilku hääd,
ma osatuks jäänd maade jaotusest.
Nii kahvatab mu taga kodu kund,
meel kerkib kaotuste vaotusest.
Ei küündi sinna vihkamiste sund,
kus nukrus kiirtesäras puhtas hangub,
täht külmast avarusest paistab lund.
Näen, kuidas otsatuse öödes vangub
maa, inimene, elu petlik tund!
Vaim üksik vaatlemise leinas kangub
ja üle aja, ruumi tõstleb und.
TUULEMAA: III.
Maa-ala eluks ahtakeseks muutub
ja tagaaetud, sõtkutud mu au.
Mu silma kannatuste rada puutub.
Ja pisar, klaasitanud, üle lau
kui tuleleilis jäises palge uurdub,
teed teist, kristallist, tunnistab mu sau.
Maa kitsaks jääb, kuid ümber taevas suurdub,
nii üksilduses läheb vaimu tee.
Hing üli-maise armastuses juurdub.
Ei olnud loodud ennast müüma see,
maa võitmiseks end laskma lingutada,
või sütitama kodu vaikse lee.
Ei siis ka käsi tule ringutada,
kui katkeb eluks viimne hädasild.
Jäänd järel Tuulemaale pingutada,
jäänd talvetaeva puhte, kiirtepild.
IHITAJA.
Kevade ja noorus,
armastus ja voorus –
ha-ha-ha!
Olen mõtte tambiks,
tule köögilambiks –
ha-ha-ha!
Karskusest löön trummi,
ise rüüpan rummi –
ha-ha-ha!
Puhas kunst ja inimesesugu,
ülekohus ja ajalugu –
ha-ha-ha!
Tühi töö ja võitlus,
sõgeduse sõitlus –
vanitas vanitatum!
Võidab siiski rumal
pärasoolika jumal –
sanitas sanitatum!
Nõnda kuulsin ihitajat,
kuskil meelte sihitajat –
kuulsid sa?
VALGE KÄSI.
Vastu aknat tuiskab lund:
ei saa und, ei saa und!
Olen naisi vist näinud vähe:
meelest üks valge käsi ei lähe!
Nagu marmor, meistritöö:
vilgub ja välgub läbi öö!
Tuksub süda ja kuumab palge:
küünarnukini paljas, valge!
Ah, üks mõte südant sööb:
kelle ümber see käsi lööb?
Kelle kaisus ta praegu magab,
kellega armu ja kirge jagab?
Käänlen, ei saa uinuda,
nõnda üksinda olen ma.
Nõnda palju mul tuiskab põues,
kõle on toas ja vingub õues.
Mis küll ihkab, õhkab rind?
Valge käsi et vaigistaks mind.
Tuleks ja kallistaks salakesi,
huultele .....
TALVINE HOMMIK.
Veel virgudeski raputasin tusa lõõga.
Nüüd pääsnud une vaenuliku odadest
pää kohal tõelikkuse aiman mõõga.
Kui pelgupaika otsin metsakodadest.
Ma kütkestatud päevi, öösid lohistanud
nii avatlevaks tunnen puude valged paod.
Kui poleks tuuled, sajud iial kohistanud
siin vaiksed seisvad okste härmatanud haod.
Näe, üle öö kõik udud hõbedaks on tahkund
ja ehtes helkivas kui õnnes tardub kask.
On hääletuks jäänd võsa, linnulaulud lahkund,
kuid veretades lõõmab idataeva vask.
Kiirt kiire järel saates kaugeist ladvust hargub
ka päike viimaks, lume lä .....
JUMALAD JA RUMALAD.
Kõrgel sääl asuvad suremata jumalad.
Madalal sumavad surelikud rumalad.
Ei näe siin päevalgi otsa ega algust.
Neilt aga öösitigi vilksub veel valgust.
Tuhanded, tuhanded aknad sääl valged!
Ülesse vahivad viletsate palged.
Laulikud õhkavad. Vanad naised nutavad.
Tumedalt seisvad mu sõbrad ja tuttavad.
