Heiti Talvik luuletused
Kokku 52 luuletust
Oli sügis
Oli sügis. Auras udurähma.
Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma.
Tühjas pargis tummalt seisid puud.
Olid kõledad kui roiskund luud.
Lehte liuglevat veel nägin uttu,
mutta kontsaga ma lõin ta ruttu,
mutta kontsaga ja nutsin siis,
nutsin, kuni politsei mu viis...
Kui mustavad udud
Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.
Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.
Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, —
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.
Neli pilti
1
Su teele vari langeb võllapuust,
kust kõikumas näen pikka poomispaela,
kuid sina, meeletu, ei mõtle muust,
kui tüdrukust, kes käed sul' heitnud kaela
ja kuumalt palgele sul' surund suu...“
Kuid nobedalt ma vastan, okkad keeles:
„See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles,
see ongi minu väike võllapuu!“
2
Su käed mind noolivad kui valkjad ussikeeled.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on ülespiitsutanud kõik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk.
Kuid võitmatu su vere igiask,
kui ämblik kuldset vead mu ümber niiti.
Su pale viirastub kui surnud .....
Üle haudade
Su all, mu väike nõid, nüüd leban tallatu,
kuldkiharate voogavasse võrku püütu.
Su kleit nii lühikeseks lõigat, vallatu
ja mask su silmil otse häbematult süütu.
Mul' oled õel sireen, kes õõtsub üle vete,
käib laintemurrust üle sinu särav jaht
ja merihaudadest – oo hurmav meeltepete! –
keeb helisev su naer kui kerge sektivaht.
Ei talu sind mu paat. Ju lagunevad lauad.
Veel vahust üle uhat, otsin sinu suud.
Mu üle kokku löövad hingeldavad hauad
ja pilved oigavad kui tormist sasit puud.
Vana sepp
Hoost rautamast veel kuum ja higine,
ta raskel sammul astub üle turu.
Alt mütsi tolkneb juus tal pigine
ja hambais ragiseb veel rauapuru.
Ta huultel iial jutt ei sigine,
söetolm on ammu matnud hinge kuru;
tal' iial hulkuv hoor ei ligine
ja piibu päält talt keegi tuld ei nuru.
Nii möödund kõigest pilgul kinnisel,
ta hetkeks peatub hoone künnisel,
kus juudil tolmund rõivaid ripub varnas.
„Siin pidasin kord oma pulmapeo...“
mees mõtleb vist ning äigab üle näo,
kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas.
Paaria
1
Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.
Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.
Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.
Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni „Hotell-Euroopas“
.....
Don Ramon
Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui pulma.
Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas,
säält ta tõime mustas pidutõllas.
Piksevalgel matsime ta maha
kivimurdu, linnamüüri taha.
Don Ramon, kui elas, too vast oli mees!
Sulaväävlina ta veri soontes kees.
Tema vihakrambes väänlev näomask
aina rohetas kui roostest puret vask.
Tema ninakühm kui surnud juudi küür,
tema rind kui range linnamüür,
linnamüür, mis püstitet on paest.
Kui kord kärkis, lupja kuk .....
Tantsi!
Kuiv ja laastav on su himu kui samuum,
mille kihinasse kaikub koolukell.
Käärib katk su veres lämmatav ja kuum.
Oled klirisev kui vana karusell,
vana karusell, mil' käia viimne ring.
Tuhaks puistab kõik su punalakist king.
Ah, su pantripilgust luurab kihk ja turm,
lõikab lihha mul' su kullat kiskjaküüs.
Täna hullame veel, homme tulgu surm,
tulgu hullumaja, kaak või paralüüs.
Tantsi, tantsi, kallike mu kuum ja kõhn,
veel on põletav su hiuste mürkjas lõhn!
Ja ta tantsib mulle. Rinnalt kukub sõlg,
sulab tango takti nõtke piht ja puus.
Peagi siidist vabaneb ta .....
Järel revolutsiooni
1
On kõrtsikoopad pärani kõik lahti,
vürtspoodnikul ent müügiks puudub leib.
Nüüd viimne tuli löögem elu tahti,
mis ruttu maha käib.
Ministriga joob sinasõprust lurjus
ning õigust ratsapiits
taas mõõdab turul, vereaurust purjus,
kus poodi viimane patriits.
2
Meil pilvekantsid jäänud haruldaseks,
nad lammutet on haisvaiks orjahüteks.
Me oma kulla vahetanud vaseks
ja mahagonimööbli lõhkund kütteks.
Ja muinaskuningate troonisaalis
nüüd asub trahter, laeni õlleaurus.
Ja kunstimõtet Kölni katedraalis
võib leida vaid veel purjus bakalaurus.
.....
Mu mõtted
Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tõikade tinase koorma
ees norsates ajavad püsti.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tapluse tulise vankri
eest orjatöö kütkesse kisti.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil veres posaunide müra
ja silmikuis lõkete pragin.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil punane lakust käib maru
ja kannul neil madude sagin.
Hoi, kostuks nüüd lahingu rima,
nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja sööstuksid võitlusse julma.
Nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja lõhkudes kapjega paasi,
nad sööstuksid sõtta kui pulma.