Henrik Visnapuu luuletused

(Eesti luule antoloogia I lk 200)

Olen väsinud ootamast,
olen pettunud lootmast.
Kätest ramm
kadus siruten neid sinu vastu.
Vaarub samm.
Raske seista, raske istu, astu.

Nüüd ei vannu, palu.
Nüüd on mööda valu.
Ainult tuhk
jäänud kõigest hinge maha.
Elu puhk
sellegi viib mitme mere taha.

Tahad istu, nutta?
Tahad joosta, rutta.
Mulle see
nagu jookseks pilved, mühaks palu.
Minu tee -
see on: lauluks ülendada valu.

?

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel rõõska äikest:
Mürr-mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
Tuut-tuut! Tuut-tuut! Tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib ku ..... Loe edasi →

Hõbedased kuljused

Nii kavva, kui sa'i tule, laulan sust --
sul on üks imeilus väike asi must,
diskreedi koha soojain voltiden
ja kaksiti käib kokku poltiden.

Ma ikka mõtlen: pean ootama
või vaatan jo, või pean vaatama.
See jagamatu asi ikka sust,
see imeilus väike asi must.

Ja mitu korda avatlesid sa
so musta saladust mind vaatama.
Kuid mõtlin: suurim olema saab lust,
kui veel, kui veel ei ava seda ust.

See saladus, mis ilusaim on sust,
see jäägu kavvaks avamata must,
diskreedi koha pehmein voltiden
ja kaksiti käib kokku poltiden.

Oo, nukker peni

Üks peni istub, nurka kükitud,
nii vesisilmil vaatab, ihatseb.
Laud täis on sööke lükitud,
peab pidu inimene, lihatseb.

Ãœks nukker peni vahib, niutsatab.
Suu jookseb vett ja soolik koriseb.
Vast pilgu roosk ta pihta siutsatab.
Sööb inimene, juues joriseb.

Oo, nukker peni, ma niisamuti,
niisamuti kui sina alati
suurt tunnen nälga, janu, valugi,
saan õnne ma niisama palati.

Kurb sõber, peni, mina sinuga!
Ma inimene väes jõuetu.
Oo, unda, ulu ühes minuga:
sa ses, ja teises näljas nõutu ma.

Neitsi saunas

Pani helevalge särgi
ihu pääle,
roosilise õitsva ihu üle
leilis pesemise järgi.
Pani paljad käsivarred sülle
põlvi pääle.

Ah, ta pesi selle märgi,
pesi ära!
Leilis puhkes õitsma hõõguv ihu,
silmad hiilgvad kuuma järgi.
Tõukas taha juuste raske vihu
õlult ära.

Kui nad teaksid, kui nad teaksid
seda tundi,
mil ta meeletuses andis ära enda,
läbi tänava ta veaksid,
verde peksaksid ta valge selja
enne tundi.

Ah, ta pesi, ah, ta pesi
kuumas leilis
rinde valmis õunad, niude lohud.
Uhtis ära karge vesi
mehe himuliste huulte ohud
kuumas leilis.

Tuli härdusesse neitsi
omast ..... Loe edasi →

Valged, valged

Ma olen võinud kaua vaadelda
naist
Orientaalist tõmmu kerelist.
Mu kodumaalist valgeverelist
naist
võib süda üksi õnnes aadelda.
Oo, põhjamaine armas valge neid,
jasmiin ja loidap, ööpik, toomeleid!
Kes sinuga, kes suudab maadelda!

Ma olen võinud kaua unista
maist
keskpäikselisist, kuumist, vilusaist,
kuuskhaljaist kodu rannust ilusaist,
maist
nüüd tahan hõiskusega tunnista.
Oo, õilmevalge, kevadöine koit,
oo, roosa virgumise magus loit,
ööd ilusad kuis sinu jumega!

Oo valged, roosad, valged ööd ja a'ad!
Naist
ma valget arman unistuseni!
Ei võlu meeli ihalduseni
maist
no ..... Loe edasi →

Igavesti

Igavesti mulle antud olla kurb,
olla rõõmust hull,
olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
tuikab, tuikab sull'!

Igavesti antud mulle olla noor,
ikka nälgida,
joobuda alati.
Täitkem viinaga karik ääreni:
täna armasta
teda ihkan ma.

Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb,
päike heidab tuld
üle maa, üle vee?
Tule minuga, tule minule.
Oh, mu kevadkuld,
lilletet kõik muld!

Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
õde, armuke,
valla hius, valla vöö!
Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö.
Heida minule
käed kaelale!

Ah, et närbub urb, et märgub ..... Loe edasi →

Amores (1917)

Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Te hulka, laulikud, ma julgest' tulen.
Mu saatus see, mu mullapäälne pund.
Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Kas alla jään või mõne ringist sulen,
ükskõik; see nii, see olemise sund.
Aeg ilmuda jo ülim, täis on tund.
Te hulka, laulikud, ma julgest' tulen.

Mu päevi veesse naised köitnud loed.
Kui varglik pilk käib süstik läbi lõime,
üks teise järgi kinni lüüaks' koed.
Mu kanga veesse naised köItnud loed.
Nad madarate verde kastnud põime
ning kangasteljil' teinud raudsed toed.
Ah, päevi veesse naised köitnud loed.
Kui varglik pilk kà ..... Loe edasi →