Ilmar Laaban luuletused
Kokku 9 luuletust
Gaseel
Erootiline võim on antud õnnetulle
õdangul rusika ta tõstab tõukab tulle
poolkuu Laulma ta ümber valjuvad siis raalid
peakohal tal kui hulle täppe tiirleb kulle
Sõnul mida ta poetab suust on pehmed sarved
keeb veres tõuseb ajju üles jutumulle
Kes teda armastavad pimedaks neil silme
ees lööb ja numbreil nende täos on palju nulle
Tunneliks nullid nihkuvad üksteise ette
õnn kaasa sosin õhkub uidab valgeid pulle
Vaikselt nad ummistavad tunneli kas näed mind
üks sahin kostab vaid ja kriiksub aerutulle
Ning äkki sa seisad alasti minu ees
Ning äkki seisad sa alasti minu ees
ema
Ma põrutan
jalaga vastu põrandat
väga kõvasti
Raginal
hakkab ahel liikuma
aeg veel enam kui aeg ise
Sa heidad mulle viimase pilgu
Kauss trükimustaga minu ees
ma niisutan oma sõrmeotsi
nuusutan neid
Aknast mu kukla taga
hakkab nõrguma aoeelset lima
Ma karjatan
Autoportree
Ma olen kanatiib mille on kulland raju
ma olen jäämäe öökuub ning köietantsija nutt
ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos
Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat
ma olen Peipsist õhumullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint
Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide
mul on võltshabe külmast aurust, ma olen
välgus peegelduv koi, ma olen...
Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi
ma olen suur segadus rongkäigus
ma olen nõgi ma .....
Limerikke 1958
Üks katusetõrvaja Tõrvas
baaridaamide kübaraid tõrvas;
kui viimaks piisk tõrva
läks ühele kõrva,
baariletiga see tema mõrvas.
Üks talueit Vana-Kuustes
kandis hauduvat kana juustes.
Kui munast ilmus tibu,
oli eidest saand libu
pudsajatega juuksetuustes.
Üks mees oli roninud Munamäele
ja viskas säält munaga punaväele;
kires nagu kukk
tabat politruk,
kui rebust sai hari ta munapääle.
Üks mõttetark tipul Ebavere
lõi oma mõtetes ebamere.
Koljuluud järgi andsid -
ja vood peagi kandsid
Kellaverele tema ebakere.
Kaks gaseeli
Purjus pea ei tea juuste kainuse valu eales
ooberilt pudelisse asuuri ei palu eales
Kontidest tüdis koer põgenes paunaga seljas
otsib aga ei leia umbluude salu eales
Neela täringuid lämbu ärka ja neela jälle
ehk ei mängi nii tondid maha su talu eales
Laps pani mõrra lättesse haitus sõnatult õhku
läte umbub ei keegi too välja kalu eales
Lõbus on leinakask tüvi täis sõrmejälgi
mida aiman seda teada ei talu eales
Albert Einstein
Olla pikem kui elu olla siruli raudahel
aja logiseval sohval, jalad üle ühe serva
jalad sündimatuses embrüo ümisev laulu
nabaväät lipunööriks tuvide hämarale
kalasoomusest lipule, pea üle teise serva
pea surematuses koidu nõrk oopium
ruumi hääletu torm sammastik laubal
Naerda öö üle naerda päeva üle
peos korstnatest malendid silm jõe põhjas
jalg metamorfooside trepil, kuule tungib
läbi kalendrilehtede naerda suve üle
naerda talve üle puil on kiskjate üdi
vulkaan sülgab jääd, lapse armutud silmad
isa luine nina ema pilvitet suu
Olla pikem kui elu olla lühem kui el .....
— Ilmar Laaban
Sein ei ulatu laeni
Sein ei ulatu laeni
laup ei ulatu luuni
distants
Mõtelda luutult
naeruks lindudele
kes pesitsevad seina küündimatul serval
Mõtelda luutult
märja krohviga täiteks
kuni märkad
et krohv on vaid valge ega ühenda
Lühenda mõttekäiku
Läbi õhu kulgevad ergud
saates sädemeid
mida tuul lakkamatult suunast kõrvale puhub
sein
ei ulatu laeni
põrunud
põrunud arhitekt
hihii
